Maitsev fiasko

Minu jõuluõhtu grandioosne küpsetusplaan kukkuski välja just sellise fiaskona nagu ma kartsin. Ma üritasin teha ekleerirulli, mis on nagu rullbiskviit, aga keedutaignaga ning olgu siin öeldud, et ma polnud varem kunagi keedutainast teinud. Tainas õnnestus ja pistsin selle ahju. 30 minutit, ütles retsept. Pool aega oli möödunud, kui ärkas Sipsik ja tal oli Kriis. Hoidsin siiski kellal silma peal ja võtsin küpsetise õigeaegselt ahjust välja. Nägin kohe, et siit head nahka ei tule, sest krõbedat lehte ei anna mingi nipiga rulli keerata. Üritasin siiski ja no muidugi see ei õnnestunud. Röögatasin ja panin ahjule jalaga. Mitte nüüd ülitugevalt, lisaks oli suss jalas ja ahi pole ka teab mis tugevast materjalist, seega viga ma ei saanud. Mitte nagu üks mu klassiõde, kes kunagi suurest vihast (vist) keemiaklassi uksele virutas ja varbaluu murdis.

Lukustasin pere köögist välja ehk sulgesin turvavärava ning tegin vihast puhisedes piparkooke. Neist 30% ehk kaks plaaditäi lendasid otse ahjust komposti, sest kõrbesid täiesti ära ning teistelt plaatidelt tuli ka kõrbenuid välja nokkida. Ühes plaadinurgas on süsi, teises plaadinurgas on ideaalse küpsusastmega piparkook. Uimaivõi!

On vast ilmselge, et hotteoke ma ei teinud. Polnud vaja ka, sest ehkki me läksime esimese jõulupüha hommikul mägedesse lund vaatama, otsustas Sipsik suht kohe, et talle Ei Sobi, seega mu loodetud tunnine lumes sumpamine (sest Terveliga väga pikalt ei saa) asendus umbes 20-minutilise jalutuskäiguga. Nagu N. nentis: “Ära lähiaastatel mingeid suuri plaane tee, endal kergem.” Tervel käitus seevastu eesrindlikult ja vaatas oma suurte silmadega mõtlikult langevat lund.

Pärastlõunal läksime itaallastele külla. Me oleme tihedalt suhelnud ja kumbki pere riskigruppidega kokku ei puutu, seega kui kohalikud võivad teisest Prantsusmaa otsast kohale sõita, et sugulastega jõule pidada, võime meie ka, leidsime me. Oli imeline. Kodune tiramisu (“Ma ei leia siit õiget värsket mascarponet!” kurtis itaallane) ning Itaaliast saadetud panettone ja pandoro, mis tehtud mingis pagariäris ühe nende sõbra tellimusel, kes neid siis heategevuse eesmärgil müüb. Sel aastal läks raha Tšernobõli katastroofi tulemusel puudega sündinud laste toetuseks.

Pere naispool on Milaanost ja meespool Firenze lähedalt, seega kohe tulid välja ka piirkondlikud erinevused. Põhjas ehk Milaanos, mis on ühtlasi panettone “sünnipaik”, süüakse neid küpsetisi traditsiooniliselt nii, et sa pistad saiatüki tiramisu sisse. “Lõunas” nii ei tehta. Panettone oli imeliselt õhuline ja hõrk ning selle tegemine on mitmepäevane protsess. No juhul kui seda juuretisega teha, mis on see “õige” viis. Lisaks tuleb see pärast küpsemist pea alaspidi jahtuma panna, sest muidu kukub ta veidi kokku.

Kunagi võiks seda teha proovida. Kunagi, kui mul on mingi mõistlik ahi. Internet soovitas muuhulgas seda näiteks savist lillepotis küpsetada. Seda siis juhul kui toda spetsiaalset pabervormi kusagilt kätte ei saa.

Panettone oli imeline, aga siis proovisin ma pandorot ja… Mmmmmm… Ma pidin end tõsiselt tagasi hoidma, et mitte kolmandat tükki võtta. Pandoro tegemine on veelgi kõrgem tase, aga kui te mind ei usu, siis vaadake seda retsepti ja ärge te unustage allapoole kerida, kus kõik samm-sammult kirjas on. Tuleb “kõigest” kolm kergitust/tainast teha ja siis mingit rullimismaagiat. Samas pole muidugi vaja saia lakke riputada :) Ma tahaks seda kohutavalt kunagi teha. Kunagi. Esmalt peaks ma saama normaalse ahju ja seejärel end läbi küpsetama Paul Hollywoodi õpikust ja ehk ka ühest eestikeelsest kapsast, mille ema mulle andis. Ma ei ole eriti hea küpsetaja ja seda ennekõike seetõttu, et ma pole eriti palju oma elus küpsetanud. Aga nüüd tahaks. Kas pole mitte irooniline, et mul see just nüüd selle ahju tõttu võimalik pole?

Jah, ma suutsin selle postituse jooksul korduvalt oma ahju kiruda. Saite ikka aru, et mul on eriti kehv ahi? Või kordan veel paar korda kui väga ma seda ahju vihkan? :)

Oot, ma valetasin ennist. Täielik fiasko see jõuluõhtu küpsetusaktsioon ikkagi polnud, sest ma tegin vegan soodasaia. Bulgaarlastel peab see jõuluõhtul laual olema. Varasemalt olen üritanud mingit bulgaaria retsepti kasutada, aga sel korral guugeldasin ja võtsin mingist vegan-blogist retsepti. Tuli tunduvalt parem ehkki mu mandlipiim ei muutunud äädikaga toimel “hapupiimaks” kuigi retsepti väitel pidi see juhtuma. Olgu, nad tegelikult kirjutasid seal ka, et parima saia saab sojapiimaga ja no eks me siis mõnel teisel korral katsetame. Arenguruumi siin kindlasti veel on, sest sai võiks olla tunduvalt õhulisem, kuid selle vastu aitab ilmselt harjutamine. Soodasai valmib nii kiiresti, et seda võiks niisama vahel teha, kui N. ohkama hakkab, et “Meil pole kodus kunagi saia!”.

12 comments

  1. Nell

    Krõbe tuuletasku (keedutaigen) läheb pehmeks kui kilekotti panna või kui täidis peale/sisse panna. Kui just kõrbema ei läinud siis oleks seda ilmselt siiski päästa saanud… (hmm, peakski laari tuuletaskuid tegema ja eri täidiseid sisse kühveldamiseks)

      • Külli

        Tegelikult on tuuletaskuid täitsa lihtne teha, kui saad pihta, mäherdune see taigen oma konsistentsilt olema peab ehk suurim nipp on lõpuks mitte liiga palju muna lisada :). Hääd pühade lõppu!

      • Rohelohe

        Ilmselt on sul õigus, aga see kõlab lihtsalt veidi nagu “teen ise ajaviiteks lehttaigent, et perele hommikuks värskeid croissante teha” :D

      • Külli

        Oi, ei, croissant’e ma ei julge ette võtta. Aga pärmitaigent on pärast köögikombaini soetamist küll lust ja rõõm teha :P

      • Nell

        Mulle meeldib igasuguste pirukate ja saialiste puhul pigem täidis (ja seegi eelistatult soolane) seega on tuuletasku ideaalne pirukas. Saiakiht on õhuke ja täidist saab hoolega sisse toppida. Avastasime kord, et suitsuvorst koos marineeritud kurgi ja toorjuustuga on tuuletaskusse väga mõnus sisu :)

  2. punanemammu

    Pandoro asjalike juhiste jagamise eest – 12 punkti! Võtan veel sel aastal ette, vähemalt katsetan.
    Küpsetamise fännina meeldivad mulle Mary Berry (Baking Bible) raamatud, ta vähemalt ei ole kitsi teadmisi jagama, mida kõrgema kaliibriga pagarid peavad iseenesest mõistetavaks ja mille tõttu paljudel kodukokkadel nii mõnigi kord küpsetis vastu taevast (komposti) lendab. Õnneks jagub mul kodus neid, kes heameelega naudivad erinevaid küpsetisi ja algaja õnnele kohaselt tuleb esimene kord väga hästi välja. Väikeste lastega majapidamises on aega ja rahu (keskendumist vajavat tegevust) – keeruline planeerida. N’i soovitus on puhas kuld :)
    Leht-taigna ise tegemine, kes kord proovinud, see teab…on küll imehea, ent mässamine (aja planeerimine) kodustes tingimustes …keeruline.

    • Rohelohe

      Mary Berry meeldis mulle selles Great British Bakeoffi saates, aga vat ei teagi, miks ma tema raamatuid ei vaadanud. Tuleb plaani võtta kui Holliwoodi omast ei piisa. No ja ahju on vaja…
      Anna teada, kuidas pandoro välja kukub! Mul siin juba neelud käivad. Telli või Itaaliast saia!

      • punanemammu

        Oktoobris tegin Mary Berry kohvi-kreekapähkli kooki – lihtsalt imeline ja kuulub nüüd minu (olen üsna karm kriitik ja tarbin minimaalselt magusat) lemmikute hulka 😊

  3. Triks

    No loodame, et see ahi läheb katki ja kommunikatsioonihäiret omanikuga ei teki ning saate uue ahju tellida. Kuidas see pesumasinasaaga lõppes, kas remonditi ära või ostsite siiski uue?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s