Helged hetked

Seisan poes kassasabas ning vaatan hajameelselt kassalinti. Hmm, näe, see naine ostis ka seda veini. Ja neid punaseid kuivatatud ube. Ja sea sisefileed. Ja… Oot, ma vaatan ju enda oste.

Jõuan koju. Võtan ostkoti ja turvahälli, vaarun ukse juurde ja vajutan ukse avamiseks nuppu. Aju köhatab delikaatselt ja küsib, et loll oled või? Ohkan ja avan ukse võtmega.

Ma süüdistan selles kõiges oma eilset peatraumat. Võtsin masinast nõusid välja ja kõndisin selle käigus suure hooga otse vastu avatud seinakapi ukse nurka. Ilus kolmnurkne auk oli peas. Õnneks nahk katki ei läinud ja verd ei voolanud, aga muhk on vägev. Saan Sipsikuga ühtekas olla, sest tal on otsaesisel veel õrn vorp tema üle-üle-eelmisest traumast. See laps on enese vigaseks kukkumise meister, aga noh, ongi vist helge lapsepõlve tunnus, kui lastakse põlvi, otsaesiseid ja kes teab veel mida katki kukkuda selmet nurgas istudes kuulata, kuidas kõik ohtlik on.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s