Terved tipud

Käisin esmaspäeva hommikul verd andmas, sest enne endokrinoloogi juurde minemist (jaanuaris), soovis ta, et ma paar vereanalüüsi teeks. Käisin jälle seal uues meditsiinikeskuses, kus kevadelgi ning jällegi sain mõnuleda esiteks Prantsusmaa meeldivalt madalate hindade (Šveitsiga võrreldes) kui ka nende kiiruse ja internetikeskkonna üle. Õhtul, kui lapsed magasid, logisin sisse, hingasin sügavalt sisse-välja ning avasin oma analüüsitulemustega PDFi. Poleks lapsed maganud, oleksin kõva häälega suurest rõõmust huilanud. Rasedusdiabeet taandus sedapuhku sünnitusega! Hurraa! Selle peale võib kohe kommi süüa. Või linnupiimabatoonikest :)

Teisipäev oli hammaste puhastamise päev. Spetsialist noomis mind laiskuse eest ja tuletas meelde, et hambavahesid võiks siiski kui mitte iga päev, siis 4 korda nädalas ikka puhastada. Olgu, annan varajase uusaastalubaduse edaspidi usinam olla.

Olin teel koju, kui hambaravikeskusest helistati. Tõmbasin teeäärde ja sain teada, et nad on mulle meilile saatnud hinnapakkumise töödeks, mida hambaarst eelmisel nädalal soovitanud oli. Miks mulle helistada oli vaja, jäi mulle veidi selgusetuks, aga koju jõudes laadisin hinnapakkumise tervisekindlustusseltsi keskkonda üles ning täna hommikul tuli juba positiivne vastus. Jaanuaris pannakse mul ühele hambale kroon, mis ei ole tegelikult kroon vaid hoopis midagi uuemat ja paremat (“Šveitsis ei pane ükski stomatoloog enam kroone!” sõnas hambaarst, kes Šveitsi meditsiinist veidi liiga heal arvamusel on), aga nii palju, kui ma tema selgitustest aru sain, on see siiski põhimõtteliselt kroon. Vahemikus lapsepõlv kuni varajane täiskasvanuiga oli mul hammastes pidevalt auke ja kui praegu mu röntgenit vaadata, on pilt armetu, kuid viimased ligi 15 aastat pole mulle ühtegi auku ega isegi augu alget juurde tekkinud. Tuleb vaid kõpitseda lagunevaid plomme ja muud taolist. Minu teooria on muideks, et minu ja N.-i suude mikrofloorad on segunedes tekitanud keskkonna, kus kaaries enam ei elutse, sest N.-il pole ka umbes sama kaua uusi auke juurde tekkinud.

Tore on olla terve. Saaks nüüd koroona jälle mööda, et ma saaks ujulasse või jõusaali minna, oleks elu veel eriti lill. Meil avati suvel uus veekeskus, kus, tõsi küll, tavalisetele ujujatele vaid paari nappi tundi siin ja seal pakutakse (ilmselt on suurem osa päevast koolide ujumistunnid), aga ma tahaks sinna uudistama minna, kui jälle saab. Mainisin ka N.-ile, et ma tegelikult tahaks mõnda jõusaali minna ja eratreeneril endale treeningplaani kokku panna lasta, sest esiteks valutab mul jälle selg (sest skolioos), teiseks on mul liialt pekki (sest rasedus ja magusalembus) ja kolmandaks on mul plaan 2022. aastal Mont Blanci otsas ära käia (sest me oleme siin ja see on seal). Õigupoolest oli mul 15 aasta eest plaan järgneva viie aasta jooksul Mont Blanci otsas ära käia, aga noh, seda ilmselgelt ei juhtunud. Ma olen planeerimises lihtsalt suurepärane.

Tuttav poolakast jurist-mägironija ütles mu plaani peale, et ära mine, sest seal on liiga palju rahvast ja üldse on see kõik seal ebameeldiv, aga no kui ma ei lähe, siis kuidas ma kõik Euroopa kõrgeimad tipud vallutatud saan? N. juhib selles osas päris mitme tipuga – Mont Blanc, Olympus, Groß Glockner, Triglav, Valgevene kõrgeim küngas… Ainus kõrgeim tipp, mille otsas ma (vist) käinud olen, mida N.-il pole, on Ben Nevis ja ma pole isegi 100% kindel, kas see oli ikka Ben Nevis, mille otsa meid kooliekskursiooni raames viidi. Suurem osa tippe on nii kui nii tegemata, aga noh, kus meil kiiret :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s