Hяма бомбус

Kodus on hea olla. Tulin haiglast arstide nõusolekul kolmapäeva õhtul tulema ning pidin juba järgmisel päeval koduvisiiti tegema tulnud ämmaemandalt kuulma, kui ebatavaline ikka nii varakult koju tulemine on. Ma olin haiglas kolm päeva! Ma ei hakanud talle ütlema, et Eestis lähevad korduvsünnitajad vahel samal päeval ära koju, sest kui näitajad korras, siis milleks seal haiglas passida. Teisalt on Eestis isapuhkus, Šveits kuulub aga nende anomaaliate hulka, kus seda ikka veel ei ole, seega võib-olla tahetakse ka seepärast viis päeva haiglas olla. Šveitsis hääletas rahvas eelmisel aastal isapuhkuse kehtestamise poolt, kuid parlament lükkas selle lõpuks siiski tagasi. Septembris peaks toimuma uus referendum (neil on neid siin igal aastal, sest suurem osa asju pannakse rahvahääletusele) ning usutavasti hääletab rahvas jälle valdavalt isapuhkuse poolt. Loodetavasti läheb see sel korral siiski läbi ka.

CERN on muidugi eesrindlik. Sipsiku sündides oli isapuhkus kaks nädalat, nüüd on juba kolm ning N. võtab lisaks veel enam-vähem kõik alles oleva puhkuse välja, mis peaks lapsehoidjapäevadega kombineerides mulle päris palju tuge andma (plaan on, et oktoobris käib N. noil kahel päeval, kui Sipsik hoidja juures on, tööl, sest nii saame ta kodus olemist veel veidi pikendada).

Just nagu Bulgaarias olles, ei näinud Sipsikut mu äraolek suurt loksutavat. Kui N. talle ütles, et lähme nüüd haiglasse, kostis laps tavaliselt: “Kalad! Tita!” Kalad seetõttu, et sünnitus- ja pediaatriaosakonna peasissepääsu juures on suur akvaarium. Kodus on lugu aga hoopis teine. Mõned klammerduvad siin veidi, seega me peame osavalt kombineerima, et mul Sipsiku jaoks aega oleks. Ma olen talle kümneid kordi “Grühvlit” ette lugenud (vaieldamatu lemmik), eile läks kolmandik “Sipsikut” ühe jutiga ning täna lõunauinakusse jäädes kuulas “Horton kuuleb kessesid” ka esimest korda otsast lõpuni ära ja seda muude lugemiste järel. Positiivne iseenesest, sest mulle lugemishuviline laps sobib. Ta võiks lihtsalt mul lasta repertuaari raamatuid lisada. Need viis, mida me loeme, on mulle juba varsti pähe kulunud. Üritasin täna veenda, et äkki loeks “Grühvli” kõrvale “Lohe Zogi”, aga ei.

Ma pean tagasi võtma ka oma kriitika “Grühvli” tõlke osas. Võimalik, et ma olen seda lihtsalt nii palju lugenud, et miski ei tundu enam kohmakas või oli abi sellest, et ma mängisin veidi oma lugemisstiiliga, aga nüüd voolab Grühvlikese lugu mu huulilt väga ladusalt.

Keelenalja lõpetuseks ka. Laps söötis mängupandale barankat või midagi taolist ning ma sõnasin, et panda tahaks pigem ikka bambust süüa mille peale vaatas Sipsik toas ringi ja sõnas: “Hяма бомбус.” Tõlge: maamesilast pole. N. kasutab sõna бомбус, tõsi küll, kõigi suurte põrisevate putukate kohta.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s