Kassikesed

Eile aias toimetades märkasin me puude all ringi vantsimas kassipoega. Arvatavasti siit lähikonnast ja kes teab, ehk on isegi tegu naabrite uue kassiga, sest mõnda aega tagasi nende naispoolega rääkides mainis ta, et ilmselt tuleb neil oma vana kassidaam magama panna, sest tollel on tõsised tervisehädad.

Laps oli vaimustuses, sest kassipoeg oli väga sõbralik ja mänguhimuline. Meie vana paks kõuts vedeles toas ja ilmus välja alles kõvasti hiljem, et noorukesele rivaalile hirm naha vahele ajada.

Öösel luusis Franz, nagu alati, õues ja ei tulnud korrakski koju. Tavaliselt ta ikka mingil hetkel tuleb, et siis umbes kell kuus uuesti välja nõuda. Ma jõudsin hommikul juba murelikuks muutuda, et kus see kass nüüd siis on. Kell juba üheksa ja ikka pole kodus. Mure oli asjatu. N. seisis pärast hommikusööki kohvitassika terrassiukse juures ja nägi, kuidas Franz üle aasa kodu poole lonkis. “No vaata seda laiska paksmagu, kas nagu veel aeglasemalt ei annaks tulla või?” ohkas N. Laisk paksmagu või siis väärikas härrasmees tuli koju, sõi veidi ja heitis siis magama, sest öösel oli ilmselt tähtsaid kassiasju aetud ja kellel siis kusagil metsas aega tukastada on.

Hilisemal hommikutunnil käis mauk edukalt jahil, mistõttu sai N. terrassilt hiirejäänuseid kokku korjata. Vana ja paks, aga jätkuvalt väga vitaalne loomake.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s