Lõvi ajas taga kahte…

Hakkasin lapsele “Sipsikut” ette lugema (aitäh, Pelagia5 soovitamast-meenutamast!) ning kolmanda peatüki keskel itsitasin:

Siis vaatas Anu seda filmi teistmoodi, ja nüüd see oli juba natuke parem film: lõvi ajas taga kahte neegrit, kuid kätte ei saanud ta neid samuti.

Mul on 2019. aastal trükitud raamat, seega see on ilmunud pärast seda, kui Agatha Christie “10 väikest neegrit” sai pealkirjaks “Ja siis ei olnud teda ka”. Ma tahaks kohe uuemat eestikeelset Pipit näha. On seal neegrikuningast isa või mitte?

Muide, käisin täna me põnevuste poes ja avastasin sealt müügilt kahte sorti Kalevi kommikarpe. Pistsin muidugi ostukorvi ehkki avastasin kodus hiljem, et tolle Annekese kommikarbi parim enne oli kahe päeva eest. Vaarikamarmelaadiga kommid kestavad veel oktoobrini ning ega see parim enne mind eriti kõiguta ka. Paar nädalat veel ja pistan kommid pintslisse. Laima Riia palsamiga komme oli ka jätkuvalt, aga mulle pole see rüübe kunagi meeldinud, seega ei. Külmkapist õngitsesin veel mõned jäätisedesserdid, mis samuti septembrit ootama jäävad. Tuleb ikka valmistuda, eks!

Laps oli täna esimest päeva terve päeva hoidja juures ja näib, et me valitud taktika kandis vilja. Või siis on Sipsik lihtsalt suurem. Või talle meeldib see hoidja rohkem (eks ta selline vanaema asendus ole ka). Me alustasime juulis nii, et hoidja käis ja oli temaga pool päeva meie juures ning ma olin esimesel korral ka kodus ehkki silma alt väljas. Järgmisel korral läksin kodust juba ära ja nii me paar nädalat nii tegimegi, et hoidja käis ühe või kaks poolikut päeva meie juures lapsega mängimas. Eelmisel nädalal viis N. lapse hoidja juurde. Ka poolikuks päevaks. Ei mingit kisa ega nuttu, laps oli rõõmus. Eile oli jällegi poolik päev ning täna siis esimene täispäev. Laps olevat terve päeva rõõmus ja rõõsa olnud ning täiesti rahumeelselt uinakusse läinud. Suurepärane! Järgmisest nädalast siis kaks täispäeva. Ma arvasin, et me jõuame selleni alles novembris, aga võta näpust.

Muide, käisime pühapäeval itaallastel külas (üks 2,5-aastane ja üks 5-kuune) ning ühel hetkel tuli ka tuttav katalaan (üks 2,5-aastane ja ka üks 5-kuune). Täiskasvanud vaatasid toimuvat ning nentisid, et tulgu mis tuleb, lasteaiakasvatajaks ei tahaks meist keegi mitte kunagi saada. Kuidas nad küll suudavad? Kas neil on kõigil neljakümnendateks eluaastateks kuulmispuue? Kas nõukaajal anti neile tervist kahjustava töö eest piima või tuusikuid? Ärge kunagi virisege oma lasteaedade õpetajate üle! Olge parem tänulikud, et nad olemas on :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s