Jõhvikad

Sõin hommikuks kodujuustu. Mitte seda õiget, mida Migros’st saab, vaid mingit Danone’i uusimat toodet – neilt on viimase aasta-kahe jooksul igasuguseid maailma piimatooteid välja tulnud ning nüüd jõudis järg cottage cheese’i ehk põhimõtteliselt kodujuustulaadse kohupiima juurde. Oli hea. Panin  pähklisegu peale ja siis kuivatatud jõhvikaid ka. Sõin ära ja jäin pakki vaatama. Pakk väitis rõõmsalt, et canneberge ehk cranberry kasvab vaid Põhja-Ameerikas elik USAs ja Kanadas. Või nii siis. Ja mida ma sealt Eesti rabast siis korjanud olen?

N. mainis muide, et bulgaaria keeles puudub jõhvika kohta sõna (kasutavad inglisekeelset), sest neil neid ju ei kasva. Ma kergitasin kulmu ja nentisin, et meil ei kasva Eestis päris paljusid asju ega leidu suurt hulka maailma loomadest, aga näe, nimed suudame neile ikka tekitada. Olgu, osa on siiski otsesed laenud nagu “banaan”, “känguru” või tegelikult ka “jõehobu”. Aga siiski! Me ütleme jõehobu ja mitte hipopotaamus või midagi sellist.

Teine jõhvikate pakilt tehtud avastus pani mind vanduma. Koostisosad: jõhvikad, suhkur, õli. See siis selgitab, miks viimatised ricotta-pannkoogid mu veresuhkru lakke viskasid. Ma panin taignasse nimelt jõhvikaid ka (ja hulga nisujahu). Mul pole mõtet seda veresuhkrut nüüd mõõtagi, teadagi, et on kõvasti üle piiri. Tegelikult võikski vaid hommikuti (või aeg-ajalt) mõõta ja söögiga jätkuvalt ettevaatlik olla. Endokrinoloog mind rohkem näha ei soovi, hullemaks enam minna ei saa (rasedusdiabeet stabiliseerub 35.-36. nädala paiku) ja titt on pigem nõks allapoole keskmist, seega see iga päev neli korda mõõtmine ei too mingit silmnähtavat kasu. Välja arvatud ehk see, et tuletab meelde, et süüa tasub vaid ise valmistatud asju, sest iga kord, kui ma olen söönud kodust väljas, on isegi pealtnäha süsivesikutevaese toidu peale veresuhkur laes. Ja igasugused valmis kastmed tasub ka ära unustada. Teate, mis on ketšupi esimesed kaks koostisosa? Tomatid ja suhkur. Õnneks tomateid ikka rohkem kui suhkrut. Mul ootab kapis üks Korea vürtsikas marinaad-kokkamissegu sealihale ning ma ei saa seda veel avada, sest seegi on suhkrut täis.

Tuleb olla rõõmus, et tegu on ajutise nähtusega. Olgu, ühel hetkel saab ilmselt päris 2. tüübi diabeedi üle “rõõmustada”, aga esialgu mõelgem lootusrikkalt sügise ja saabuva viinamarjahooaja peale. Kõigest muust jäin ma sisuliselt ilma, seega viinamarju, õunu ja pirne kavatsen ma nüüd kohe eriti palju süüa. Kohe kui saab…

19 comments

  1. Piret

    Ma kahtlustan, et jõehobu olekski hipotaamus, kui seda imeasja meile sakslased ei oleks tutvustanud. Ja hea on, et tõlke tegime, sest niilfeerd kõlab ikka eriliselt lollakalt. :D Aga võibolla ei kõlaks, kui juba lapsest peale loomaaias niilfeerde vaatamas käiks.
    Jõhvikate osas võib olla, et ei valetatud vaid mängiti juuksekarvaga. Põhja-Ameerikas ja Euroopas kasvavad jõhvikad on erinevat sorti (Euroopa on oxycoccosed, Ameerikas macrocarponid). Sealjuures leiavad mõned liigitajad, et selle oxycoccose peaks nimelt eraldiseisvaks perekonnaks nimetama (ehk siis mustikalistest eemaldama ja otse kanarbikulisteks pidama või midagi sama keerulist. Kuigi ma võin ka kogu selles asjas eksida).
    Saklased, kusjuures, müüvad siin ka uhkelt “cranberry”-sid, kuigi neil justkui oma nimi “Moosbeeren” olemas on. Äkki nemad teevadki vahet, et cranberry on macrocarpon ja Moosbeere on oxycoccos?
    Suhkru osas – müts maha. Isegi vabatahtlikult suhrku vältimine (ehk et midagi hullu ei juhtu, kui ikkagi mõnevõrra suhkrut söön) on paras piin. Aga seda niimoodi kontrollida… Jõudu!

    • Rohelohe

      Tjah, need ameerikamaised ei ole toorelt mu meelest suuremad asjad. Meenutavad krõbedat porolooni või siis pole mul lihtsalt vedanud, kui ma neid korra-kaks ostnud olen. Või siis ma olen lihtsalt snoob eurooplane, kes alati Euroopat eelistab :)

      Suhkur… Oleks siis ainult suhkur, st nagu sa teed ehk et valge suhkur ja maiused jne. Aga! Puuviljad, mahl, teraviljad, isegi kaunviljad mingi piirini! Krt, ma ei jaksa enam liha-salatit-juustu süüa kogu aeg. Või no ma võin süüa muud ka, aga miniatuurkoguses. Kokkamisisu on täiesti kadunud…

      Ma ise ei näe ei suhkrus ega nisujahus midagi nii kohutavat muidu ehkki tänapäeval on moodne mõlemat vältida ja endale gluteenitalumatust külge kleepida. Mu meelest taandub kõik kogustele. Nagu ka näiteks alkoholiga. Klaas-kaks veini õhtusöögi kõrvale on ok, pudel näkku ei ole.

      Suhkru vähendamise meeldiv kõrvalmõju on muidugi see, et maitsemeel kohaneb. Sama juhtub soola ja rasvaga tegelikult ka. Mina näiteks kasutan pigem vähe soola ja seda juba ammu enne Sipsikut. See polnud otseselt teadlik valik, aga mida enam ma süüa tegema hakkasin, seda enam katsetasin ma erinevate maitseainete-ürtidega ning sageli jäigi sool lisamata, sest seda polnud lihtsalt vaja. Mulle näiteks ei meeldi enam, kui omletis on soola, sest mulle meeldib tunda muna mahemagusat ja õrna maitset. Ahjuomletti võib veel lisandeid panna, aga pannil tehtavasse tohib minna vaid muna, piim ja pipar, äärmisel juhul murulauku või peterselli. Peekonit võib kõrvale praadida, aga mitte muna sisse segada. Tähendab, kui kõht tühi, siis ikka söön, aga see pole nii hea :) Gurmaanirajakas, ma ütlen.

      • Piret

        Gurmaan mis gurmaan! Kahju ainult, et gurmaan ei kokka :( Ehk tuleb see tahtmine ka varsti tagasi.
        Ma omal jah elu nii raskeks pole teinud, et ma puuviljasuhkrut (ja gluteeni) väldiks. Mu loobumine on ju ikkagi vabatahtlik. Kuigi pean tunnistama, et suhkruvabadus tõesti muutis maitseelamusi. Paljude toitude loomulikud (soolata/suhkruta jne) maitsed muutusid palju intensiivsemaks ja paremaks. Kartuleid keetes unustan näiteks sageli soola lisada ja mina aru ei saa, et midagi puudu oleks. Kartul maitseb ju ise nii hästi! (Ja 15 aastat tagasi oleksin ma selle lause peale väga intensiivselt silmi pööritanud. Hahahaa)

      • Rohelohe

        Kusjuures kartuli osas olen täiesti nõus! Ma enamasti panen natuke soola, aga kui ka ununeb, siis pole midagi. Pigem on häda nüüd selles, et näiteks vanemate juures käies on mu jaoks ema toidud liialt soolased (need samad omletid ja kartulid näiteks).

        Gurmaan hakkab kohe uuesti kokkama, kui ta normaalselt süüa saab. Olgu, paar esimest nädalat ehk tuleb pigem “teeme pelmeeni või poest toodud värsket pastat”, aga seejärel. Hehehee… Mul on hulk retsepte ära märgistatud ja mul käivad neelud juba kaneelirullide järele (esmalt tuleb juuretist teha või poolakalt küsida).

        Tegin üleeile pastata lasanjet (bešamelli ei pane ma tavaliset nii kui nii). Pastaplaate asendasid ahjus küpsetatud baklažaani- ja suvikõrvitsaviilud. No ei olnud halb, aga… mitte päris see.

      • Rohelohe

        Kujuures see ka veel, et ma olen maiustuste oss muutunud väga valivaks. Ilmselt on siin muidugi ka mingi vanuseline faktor mängus, aga kui kahekümnendates ja enne seda ostsin suvalisi šokolaade ja kõiki kooke-torte, siis nüüd ma tahan kvaliteetset kraami. Korralikku šokolaadi, trühvleid, kondiitriäritorte (poe omi võib häda pärast süüa, aga mitte sageli). Rahakotile kulukam, kerele ilmselt parem :)

  2. Piret

    See vale-lasanje kõlab nagu võiks siis juba lihtsalt bolonese kastet süüa. Kartulitega! (Vabandan kõigi itaallaste ees siinkohal.) Aga ma läksin selle söögijutu peale hoopis kurke soolama. :D
    Ootan juba, et elu hakkaks paika loksuma, et saaks uues köögis vanade kokaraamatutega korralikult sõbrutseda jälle.

  3. Mar

    Mind ajab nii närvi, et hispaanlased nimetavad mustikat ja jõhvikat sama nimega – arándano. Teooris peaks nad siis täpsustama, kas punane või sinine, aga noh, obv seda ei tehta. A la kui on segumahl ja seal üks osaline on see “arandano”, siis ei tea, kumb. Või jõhvikatort. Võib vabalt mustika oma olla. Nt toidupoes ka, ostad puuviljaosakonnast “arándanos”, on mustikad, ostad maiustuste letist “arándanos desecados”, saad kuivatatud jõhvikad.

  4. elutants

    mul pohlad… st Itaalias pani mind imestama et mirtillo ross on jõhvikas ja mirtillo on mustikas. Aga jõhvika ja pohla kõrgem klassifikatsioon on Wiki andmetel mustikas, nii et vbolla on hästi loogiline.

    • Rohelohe

      Ma läksin selle peale ja vaatasin järele, kuidas pohl prantsuse keeles on. L’Airelle rouge. Et asja aga keerulisemaks ajada, vaatasin sõnaraamatusse, et mida see “airelle” siis tähendada võiks ning Pons pakkus inglisekeelseks vasteks: bilberry, blueberry, cranberry. Bilberry ja blueberry on mõlemad mustikad, bilberry Euroopa variant ja blueberry Ameerika oma (mullegi üllatus). Aga see selleks, järelikult mingi seos on siin ka prantslastel ehkki mustikas on siiski myrtille, mitte airelle noire.

  5. Piret

    Siin käib nii põnev jõhvika-jutt, et midagi hullu. Äge! Aga ma tahtsin hoopis öelda, et hippo on hobu ja potamus on jõgi, nii et äkki see meie jõehobu ei olegi hoopis otse saksa keelest üle võetud nagu ma siin väita julgesin.

  6. Piret

    Kuigi ma vaatasin praegu Wikist järgi: “Das Flusspferd (Hippopotamus amphibius), auch Nilpferd, Großflusspferd oder Hippopotamus genannt…” Heal lapsel ikka mitu…

  7. Pingback: Mul pohlad! | Serverisirvija

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s