Mitmekeelsusest

Ma käisin mõne nädala eest välja lubaduse kirjutada mitmekeelsusest ja ma olen sellest ajast saadik selle üle aeg-ajalt mõtisklenud. Ennekõike selle üle, kui palju ma sellest, mida ma mõelnud, kogenud ja teiste inimestega arutanud olen, siia kirja panna. Mitmekeelsus on lahe, arvan ma, aga mitmekeelsus, eriti kui me räägime enamast kui kahest keelest, on ka keeruline. Aga hakkame otsast harutama ning vaatame, kuhu me välja jõuame.

Ilmselt inimesed, kes seda blogi natukenegi lugenud on, teavad, et meil on kodus kasutusel kolm keelt ning see ei muutu ilmselt kunagi, sest isegi kui N. peaks saavutama eesti keele kõrgtaseme (väga ebatõenäoline) või mina bulgaaria keele oma (veidi tõenäolisem, aga mitte lähitulevikus), jätkaks me omavahel siiski inglisekeelset suhtlust, sest me oleme kogu oma tutvuse vältel (ehk enam kui 15 aastat) inglise keeles suhelnud, see keel on meile mõlemale vaat et teine emakeel ning see on meile harjumuspärane ja loomulik. Samas on mulle olnud alati oluline, et mu lapsed oskaks eesti keelt ning pigem hästi, seega ei tekkinud mul ühelgi hetkel küsimust, kas ma hakkan lapsega eesti keeles rääkima või ei. Enne Sipsiku sündi sai põhimõtteliselt kokku lepitud, et lapsega räägib emb-kumb oma keeles ning inglise keelt me lapsele otseselt ei õpeta ehk et see, mida ta me jutuajamistest kinni püüab ja passiivselt meelde jätab, on kõik, mida ta sellest keelest esialgu saab, sest mõistlikum on keskenduda n-ö vähemuskeeltele. Tol hetkel olime me ka enam-vähem kindlad, et me kolime Prantsusmaalt 2021. aasta lõpus ära, sest siis pidi lõppema N.-i leping, seega meil ei olnud mingit kavatsustki last prantsuse keelega tuttavaks teha.

Muide, see „üks vanem, üks keel” on kõige tavapärasem lähenemine, kuid ma olen oma tutvusringkonnas näinud ka peresid, kus lapsega räägitakse lisaks ka võõrkeeles. Sageli kasutatakse inglise keelt olukordades, kus ümberringi on inimesi, kellega vestlus inglise keeles käib. Ühe tuttava loogika (saksa, poola ja inglise keel) on see, et laps võiks aru saada, millest ümberringi räägitakse, teises peres (itaalia, inglise, prantsuse keel) on itaallastel vanematel (ja lapsel) ka Suurbritannia kodakondsus, seega nende jaoks on loogiline, et laps õpib ära ka selle keele. Viimasel juhul on muidugi läinud nii, et laps eelistab inglise keelt, sest nad on sotsiaalselt väga aktiivsed ning see sotsiaalne suhtlus on pigem inglise keeles. Lisaks vaatab laps vaid inglisekeelseid multikaid.

Mitmekeelsuseks ei pea muidugi olema multikulti pere või välismaal elama. N.-i õde otsustas oma kahe noorema lapsega vahel inglise keelt rääkida (pluss multikad) ja kaks lasteaiaealist tüdrukut suudavad minuga inglise keeles täiesti pädevalt suhelda. Olgu lisatud, et N.-i õel, nagu ka N.-il, on laitmatu inglise keel, rikkama sõnavaraga kui nii mõnelgi, kes seda emakeelena räägivad. Mitte et vaid siis võib midagi sellist ette võtta, sest mul on tunne, et vahel jäädakse liialt kinni „õige” aktsendi ja „veatu” keele juurde kinni, unustades, et sellist asja ei ole tegelikult otseselt olemas. Mis on „õige” briti aktsent? Klassikaline BBC? Kuninganna? Aga miks see parem on, kui kõik need sajad inglise keele aktsendid ja murded, mida maailmas leida võib? Ameeriklane ütleb „math”, britt ütleb „maths”, on ühel rohkem õigus kui teisel? Kas te kasutate sõnu „õigesti” ja „õieti” õigesti? Tõsi, kui vanem pursib keelt vaevaliselt ja teeb väga palju vigu, tuleks selle keele edasi andmisest pigem hoiduda, aga hea keeleoskuse juures ei peaks aktsendi või mõne vea pärast nii kohutavalt põdema. Ma olen muide inglise keelt ilmselt umbes 15. eluaastast aktiivselt kasutanud ja mul on ikkagi tüüpiline eesti-soome aktsent ning ma teen vahel väga lolle vigu ehkki ma läbiks C2 eksami ilmselt lõdva randmega. Aga me kaldume teemast kõrvale :)

Detsembris leidsin ma Sipsikule hoidja. Noore bulgaarlanna, kes meist kahjuks ogaralt kaugel elas, aga ma mõtlesin, et esiteks oleks hoidja tore ja teiseks oleks hea keelte osakaalu tasakaalustada. Toona oli Sipsik ligi 17-kuune ja ei öelnud veel sõnagi (aru sai mõlemast keelest). Olin ma mures? Natuke, aga see vana hea äraleierdatud tõde, et laste areng on väga erinev, vastab absoluutselt tõele. Muide, mis tõele ei vasta, on see, et mitmekeelsed hakkavad hiljem rääkima või et neil on esialgu väiksem sõnavara. See on absoluutne müüt. Sõnavara võib näida väiksem, sest inimesed kipuvad lugema kokku sõnu, mida laps ühes keeles ütleb ja unustavad ära, et ta oskab neid ka teises (või ka kolmandas) keeles ning uuringud väidavad, et hilist kõnet tuleb mono- ja mitmekeelsetel suht võrdselt ette. Viimaste puhul kiputakse seda lihtsalt kohe mitmekeelsuse kraesse ajama.

Hoidjaga läksid meil teed küllaltki kiiresti lahku, sest see logistika polnud lihtsalt eriti mõistlik. Lisaks muutus Sipsik kuidagi kartlikuks ja klammerduvaks ning ma ei tea siiani, kas see oli hoidjaga seotud või lihtsalt mingi arenguetapp. Mitte et siin enam vahet oleks.

Jaanuaris arstiga kõnest ja mitmekeelsusest rääkides soovitas ta keskenduda maksimaalselt kolmele keelele, sest kolm pidi olema see võlunumber, mis toimib ja sellest enam oleks keelearengu algusetapis lapsele liialt segadusttekitav. Õigemini kasutas ta väljendit „aktiivsed keeled” ja „passiivsed keeled” ehk et kui on neljas-viies keel, siis need peaksid olema pigem taustal (nagu inglise keel meil hetkel on) ja kui sealt midagi külge jääb, on see pigem juhuslik kui tahtlik. Arusaamine võib muidugi tekkida. Nagu Sipsikulgi on mingi hulk sõnu, mida ta inglise keeles mõistab ehkki ta neid (vist) ei kasuta.

Uurisin ka arstilt, et mis siis saab, kui lapsel kõne viibib või mingi keelega seotud probleem tekkima peaks, sest me oleme võõras keelekeskkonnas, seega kuidas me siin abi peaks saama, kui seda vaja peaks minema. Selgus, et esiteks pole vaja veel muretseda, sest peamine keeleareng toimub 2. ja 3. eluaasta vahel ning Šveitsis enne 3. eluaastat üldiselt midagi ette ka ei võeta, mis kõlas Eesti lähenemisest väga erinev, sest ma olen aru saanud, et logopeedide ja terapeutide juurde minnakse juba küllaltki väikestega. Ma ei oska öelda kumb lähenemine õigem on, aga üldjoontes on Šveits nii mõneski asjas vanamoodne, seega ma kipun arvama, et ehk on varasem sekkumine õigem ehkki teisalt tekitab see nii vanematele kui lastele liigset stressi, sest oskab siis terapeut alla 2-aastase puhul öelda, kas on tõesti probleem või lihtsalt arenguline eripära. Ma muidugi mõistan, miks varakult abi otsitakse, sest sotsiaalne surve, mure lapse arengu pärast ja teistega võrdlemine on paratamatu. Me kõik teeme seda tahtlikult või tahtmatult ja hullemal juhul lähme „heatahtlikult” nõu andma. Olen seda isegi teinud ja saanud ning võin siin kohal öelda, et kui sa pole just valdkonnas pädev või sinult pole ekstra küsitud, siis jäta oma nõu endale ja pane sahvrisse hoiule. See ei käi vaid laste arengu ja kasvatuse vaid enam-vähem kõigi eluaspektide kohta ning see on miski, mida ma endalegi aeg-ajalt meenutama pean.

Kevad-talvel selgus, et ilmselt jääme me Prantsusmaale 2024. aasta lõpuni, sest N.-ile pakuti lepingupikendust ja ehkki seda pole veel ära vormistatud (koroona tuli peale), oleme me otsustanud selle ilmselt vastu võtta ja kauemaks jääda. See tähendab, et Sipsik läheb järgmisel sügisel lasteaeda, sest see on siin põhimõtteliselt kohustuslik ja meie valikutes on kas ainult prantsusekeelne (omas külas, koht garanteeritud, hea mainega), prantsuse-inglisekeelne (hulk eralasteaedu, mh CERNi oma, CERN maksaks suurema osa kinni), prantsuse-saksa/rootsi/jne (eralasteaiad Šveitsis, CERN maksaks suurema osa kinni, logistiline peavalu). Vaid inglisekeelset lasteaeda meie lähikonnas vist pole (võib-olla Genfis isegi kusagil on, aga jällegi logistiline peavalu), seega ma pidin meie esialgse keelestrateegia ümber mõtlema. Õnneks sattus mu teele üks inimene, kellega matkamise ajal peetud vestlus mu hinge rahustas ja silmad avas ning mõne kuu eest põrkasin kokku me maja eelmiste üürnikega, kellega peetud samateemaline vestlus samuti häid mõtteid andis.

Too vestluspartner oli itaallanna, kes pärit Põhja-Itaalia sellest nurgakesest, kus inimesed emakeelena saksa keelt räägivad. Õigemini üht väga kummalist saksa keele murrakut. Kui ta lapsed väikesed olid, kolisid nad Milanosse, kus lapsed itaalia keele selgeks said (oma kodukandis rääkisid nad vaid oma murret) ning pärast seda kolisid nad mehe töö tõttu erinevatesse riikidesse. Täpsemalt USAsse, Poola, Hollandisse ja Šveitsi ning kõik kolm last kolisid muidugi kaasa ja läksid alati kohalikku tavakooli, mitte mingisse rahvusvahelisse (ehk enamasti inglisekeelsesse). Nagu tuttav ütles: „Meie eesmärk oli kohalikku ellu sulanduda ja lasta lastel selle kultuurist osa saada. Me ei sundinud neid eales keelt õppima või tallel hoidma ehk et kui me ühest riigist lahkusime ja laps selle keelega enam tegemist teha ei tahtnud, oli see tema valik.” Kõik ta kolm last on nüüd täisealised ning olenevalt sellest, mis vanuses nad kusagil riigis elasid või mis huvid neil on, räägivad nad kõik vähemalt nelja keelt, mõni isegi viite või kuute. Tõsi, nende elu tegi lihtsamaks tõsiasi, et neil oli üks kodune keel, aga tema kogemusest osa saamine pani mind seda keeltepaabelit teisiti nägema.

Esiteks olen ma leppinud tõsiasjaga, et nii Sipsik kui ka Nimetu ei hakka ilmselt kunagi rääkima veatut eesti keelt, sest sellise pisikeele puhul on väga raske luua keskkonda, kus nad oleks keeles pidevalt sees, sest isegi kui ma leiaks lastele eestlastest mängukaaslased, kipuvad lapsed kasutama lasteaia/kooli keelt, sest see on nende mängimise keel. Olukord on lihtsam peredes, kus kodus on üks keel, sest kodu ongi siis see ükskeelne keskkond, aga tunduvalt keerulisem, kui kodus miniatuurne paabel valitseb. Selle fakti adumine ja sellest üle saamine ei ole olnud ilmtingimata kerge, kuid selle üle põdemine ei vii ka kuhugi. Peamine on, et mõlemal lapsel oleks piisav keelebaas, et suhelda oma Eesti sugulaste ja sõpradega ning muidugi ka minuga. Sama kehtib muide bulgaaria keele kohta ehkki tõele au andes on tõenäoline, et me loome oma püsiva kodu lõpuks Bulgaariasse, mistõttu neil oleks selle keelega tugevam side. Teisalt puudub meil konkreetne plaan ja ilmselt jõuame me omadega nii kaugele siis, kui lapsed juba küllaltki suured on. Lisaks ei ole ma päris maha matnud mõtet paariks aastaks Eestisse kolida, aga see sõltub muidugi paljudest faktoritest, mida pole mõtet siin veel arutama hakata.

Teiseks tuleb meil võib-olla ühel hetkel hakata ühisvestlustes kasutama inglise keelt, sest söögilauavestlust on raske pidada, kui keegi pidevalt tõlkima peab ehkki samas oleks see hea keeleharjutus. Minu bulgaaria keele sõnavara (ma pole seda kunagi õppinud, kuid mulle on veidi külge jäänud) on tänu Sipsikule kasvama hakanud ja N.-ile tuleb eesti keel tasapisi tagasi meelde, sest me mõlemad kuuleme nüüd üksteise keeli hoopis rohkem kui varasema kuue aasta jooksul. Olgu öeldud, et N. pole ka eesti keelt kunagi õppinud (veidi küll soome keelt), kuid ta viibis Eestis nii palju, et ta sai rahulikust ja lihtsast kõnest rahuldavalt aru.

Kolmandaks vajab keelte tallelhoidmine süsteemset lähenemist, kuid ei tohi samas muutuda lapsele sunniks. Näiteks kerkib siin kohe üles küsimus, mis saab Sipsiku prantsuse keelest, sest ilmselt me edaspidi prantsusekeelsesse keskkonda ei koli. Ma pakuks, et me üritame talle leida mõningaid prantsusekeelseid sõpru (ja loodame, et ta ei kasuta nendega rääkimiseks mõnd muud keelt) ja laseme tal näiteks prantsusekeelseid multikaid vaadata või raamatuid lugeda, kuid on siiski enam kui tõenäoline, et tema keeleoskus kaob või muutub väga passiivseks. Loodetavasti mingid elemendid ajju siiski talletuvad ja tal on hiljem võimalik soovi korral keeleõpet jätkata. Olgu mainitud, et 2024. aasta lõpuks on Sipsik kuus ja pool ehk et päris kooli ta Prantsusmaal ei lähe.

Võib ka juhtuda, et lapsel tekib trots emma-kumma vanema emakeele vastu. Kui tekib, siis tekib. Me jätkame siiski temaga nendes keeltes rääkimist, kuid me ei survesta last selles keeles vastama. Sundida ei saa, aga neid kahte keelt ära võtta ka ei tohi, sest need on tema identiteedi osaks ja see oleks meist alatu, kui me seda teeks. See ei ole muide kriitika nende pihta, kes on seda teed läinud, sest pered, nende elud ja põhjused on erinevad. Kes teab, ehk söön isegi paari aasta pärast oma sõnu.

Tulgem aga nüüd prantsuse keele juurde. Ilmselt läheb Sipsik kohalikku lasteaeda (pardon, école maternelle´i) ning selle üle mõtiskledes arvasin ma, et ehk peaks jaanuaris talle prantsusekeelse lapsehoidja otsima, sest kuidas ma kolmeaastase olematu keeleoskusega lasteaeda saadan. Kõndisin aga ükskord Sipsikuga külas ringi ja põrkasin kokku meie maja eelmiste üürnikega. Hollandlased, kelle noorim laps oli siia kolides nelja ja poole aastane ning läks kohe kohalikku lasteaeda oskamata sõnakestki prantsuse keelt. Ei, ta ei õppinud seda lenneldes paari kuuga ära, kuid vähem kui aastaga rääkis ta keelt soravalt. Nagu hollandlased nentisid, on see lasteaed siin selliste lastega harjunud (pool Echenevex’d on mu meelest välismaalased) ning esimestel nädalatel võttis üks õpetaja nende poja oma tiiva alla. Lihtsalt istuski temaga koos ja õpetas sõnu. Seda kõike kuuldes mõtlesin ma ümber ja otsustasin, et hoiame siis selle va prantsuse keele lasteaiani lapsest eemal ja keskendume meie emakeeltele.

Umbes kahe kuu eest avasin CERNi foorumis ehku peale ühe kuulutuse. Prantsusekeelse, kus keegi oma lapsehoidmise ja algklasside õppeabiteenust pakkus. Miks ma selle avasin, on mulle siiani mõistetamatu, aga ilmselt oli siin saatuse sõrm mängus, sest ma vaatasin kuulutaja nime (see pole enne kuulutuse avamist nähtav) ja saatsin selle siis N.-ile, sest nimi näis vägagi bulgaariapärane. Selgus, et mul oli õigus ja lisaks N. teadis seda inimest. Kuulutaja ise küll siiski oma teenusei ei pakkunud, aga too, kelle eest ta kuulutuse üles pani, oli muidugi ka bulgaarlane. Nii tuli me ellu vanem bulgaarlanna, kes on Sipsikuga nüüd kord nädalas pool päeva tegelemas käinud. Meie salakaval plaan on nad lähiajal tema juurde mängima suunata ning hiljemalt novembriks peaks Sipsik kaks täispäeva tema juures veetma, et mul Nimetuga rohkem aega oleks ja laps bulgaaria keelt rohkem kuuleks. Ilmselt jätkame me seda loogikat kuni lasteaeda minekuni ja siis hakkame Nimetuga sama lähenemist kasutama.

Hetkel on Sipsiku sõnavara mõlemas põhikeeles enam-vähem võrdne ja selles võib absoluutselt koroonat tänada, sest N. töötas kodus, seega ta sõi meiega koos lõunat ja oli üldse rohkem olemas. Sipsiku keeleplahvatus algaski tegelikult vahetult enne koroonat ehk umbes 19- või 20-kuuselt. Ma kahtlustan, et tänu hoidjale ja Nimetu peatsele saabumisele võib kaalukauss ajutiselt bulgaaria keele poole kalduda, sest N. jääb lapse sündides umbes kaheks kuuks koju, aga küllap see tasakaal ühel hetkel jälle paika loksub. Sipsik kombineerib vaikselt sõnu ning kui keegi peaks küsima, kui suur ta sõnavara on, siis ma ausalt ei oskaks öelda, sest neid sõnu on nii piisavalt palju, et loendada pole nagu eriti enam mõtet.

Mida tulevik toob, on mul raske ennustada. On tõenäoline, et me kolime lepingu lõppedes saksakeelsesse keskkonda, mis tähendaks, et Sipsik peaks sisuliselt päevapealt minema saksakeelsesse kooli, aga kasutades „suurepärast” anglitsismi: „Me ületame selle silla siis, kui selleni jõuame”. Selleks ajaks võib olla palju muutunud ja miski pole siin ilmas kindel. Minu suur soov on näiteks teha hoopis pausiaasta ja veeta kuus kuud USA läänerannikul või Austraalias ja Uus-Meremaal, mis tähendaks, et laps oleks hoopiski koduõppel. Ehk me muudame hoopiski meelt ja jääme siia (ebatõenäoline küll) või kolime kohe Bulgaariasse kanu ja virsikuid kasvatama (ilmselt ka mitte). Kes teab. Ma olen laste keelevõimekuse osas siiski küllaltki optimistlik, sest tegelikult ei ole sellises mitmekeelsuses maailma- ja ajaloomastaabis midagi nii ebatavalist. Indias võib näiteks olenevalt piirkonnast vabalt juhtuda, et lapsed kasvavad üles kolmkeelsena (kohalikud murrakud pluss inglise keel) ning Euroopa haritlas- ja aadelkond tavatses meie mõistes lasteaialastele ladina ja prantsuse keelt õpetada. Teisemelisena kõrgtasemel mitme keele rääkimine oli pigem norm kui erand. Seda kõike vaadates on mõneti kummaline, et mingil hetkel arvama hakati, et mitmekeelsus lapse aju ära rikub ja vaat et lolliks teeb. Õnneks on arusaamad vahepeal uuesti muutnud ja jõudsa globaliseerumisega saab mitmekeelsus ilmselt pigem normiks, sest piirid on lahti, multikulti perekondi tuleb aina juurde ja tänu internetile on mõnes mõttes mitmekeelsust lihtsam ka hoida.

6 comments

  1. Mar

    Meil samuti kolmkeelne pere, aga jäin selle söögilauas vestlemise koha peal mõtlema, et ses osas on meil alati üks mure vähem olnud, et oleme saanud igaüks oma keeles vestelda, st kõik saame aru, mida keegi teisega parasjagu räägib, mis sest, et ühises vestluses on nii, et: mina räägin lastega eesti keeles, abikaasa lastega vene keeles, omavahel eesti keel ja lapsed siis sõltuvalt sellest, kelle poole parasjagu pöörduvad. (issand, niimoodi kirjutades tundub see üks paras pudru ja kapsad, aga tegelikult on hästi lihtne, loogiline, orgaaniline). Et siis jah, selles mõttes on lihtsam, et seda kolmandat keelt, españoli me kodus keegi ei räägi (kodus tuleb teda ainult multikatest-filmidest) ja see on puhtalt kooli- ja tänavakeel.

    • Rohelohe

      See ühine keel ongi üks neid keerulisi kohti meie jaoks, aga noh, ma nii optimistlikult loodan, et ehk parandab see olukord me vastastikuste emakeelte taset ja saame ikkagi kuidagi hakkama. Kuniks Kanti filosoofiast või evolutsiooniteooriast rääkima ei hakka võiks nagu hakkama saada :D

      Muide, uudishimulik mina tahaks teada, et kuidas kahe tähestiku õppimine lastel (või siis pigem vanemal poisil) läinud on? Meil on ju ka lisaks lugematutele keeltele ka kaks tähestikku (sest kui juba keeruliselt elada, siis ikka väga keeruliselt!).

      • Mar

        Nii põnev jaa, et kuidas teil see välja kujuneb. võib olla juhtub üldse nii, et lapsed hakkavad inglise keelest perfektselt aru saama ja kuigi ise ingl keelt ei räägi, sekkuvad teie vestlusse vabalt ema- ja isakeeles.
        Vene tähestikuga on meil nii ja naa. Väiksem tunneb selle vastu suuremat huvi hetkel ja osasid tähti oskab, aga otseselt pole neile korralikult veel seda õpetatud. Võiks tegelikult. Ma ikka vahel vihjan mehele, et kas tal on plaanis ja millal, aga kiire ja aeg lendab ja nii see on sinna tahaplaanile jäänud praegu. Venekeelseid lasteraamatuid on neil tegelikult hunnikute viisi ja venekeelsed täheklotsid on isegi olemas kusjuures, kuigi nad ehitavad neist rohkem torne ja kindlusi, kui tähti õpivad :D

  2. Piret

    Nii põhjalik ja intelligentne arutelu. Väga põnev oli lugeda. Aitäh!
    Me oleme ka kolmkeelsed ja hiljuti on see teema kuidagi teravamaks muutunud. Rohkem on olnud neid söögilauahetki, mil tahakski rääkida kõigi kolmega, aga kuidas sa räägid, kui kahe poole peaks pöörduma eesti ja ühe poole inglise keeles? Teine uus faktor on see, et kuna oleme vanavanematele ja muudele saksa sugulastele nüüd lähemal, kuulevad lapsed varasemast rohkem, et mina ka tegelikult saksa keelt oskan. Milleks minuga siis veel eesti keelt punnitada? Hullemaks teeb asja see, et ka Härral on mugavam minu poole saksa keeles pöörduda ja ta on selles osas laisemaks muutnud. Mina aga pirtsutan. Ei taha ükskeelseks saksa pereks hakata.
    Kusjuures passiivsest inglise keelest arusaamine on lastel (7 ja kohe 5) väga hea. On täielikult võimelised ingliskeelsele jutule saksa või eesti keeles adekvaatselt vastama. Jah/ei//black/bird-tasemel inglise keeles ka.

    • Rohelohe

      Aitäh! See on teema, mis on mu peas tiire teinud juba ammu enne lapse sündi, seega ma olen sellele häirivalt palju mõelnud.

      Meil “õnneks” jääb see aspekt ära, kus lapsed saaks öelda: “Ahhaa! sa oskad ka seda keelt!”, aga noh, ma ei kujuta hästi ette, et me näiteks nende teismeeas EI räägiks söögilauas inglise keeles. Huvitav kui kaua saab lapsi neid vähemuskeeli kasutamas hoida selle argumendiga, et tegu on vahva salakeelega, millest keegi teine aru ei saa?

      • Piret

        Tead, meie puhul ei tööta see salakeele argument isegi praegu. Laste omavaheline suhtluskeel on saksa ja kuigi vahel Oma käib neile peale, et kuulge, rääkige ikka eesti keeles, siis on hea, keegi ei saa aru, nad isegi ei ürita. Või äkki tekib see nimelt teismeeas, kui on teineteisele midagi sellist öelda, millest teised aru ei peaks saama? Saab näha. Esialgu on olulisem, et neil selleks ajaks mingil tasemel eesti keel ikkagi säiliks.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s