Reaktsioon
Tuttavad bulgaarlased, kellele me hiljuti külla pidime minema, aga siis perekondliku laatsareti tõttu külastuse tühistama pidime, saatsid me lapsehoidjaga Sipsikule kingituse. Raamatu. Miki Hiirega. Ja patareidega. Vaatasin seda, ohkasin ja andsin Sipsikule kätte. Sipsik uudistas, vajutas nuppu, raamat tegi piiks ja hakkas siis tulede vilkudes viisikest pläristama. Laps hakkas ehmatusest karjuma ja jooksis minu juurde kööki.
Ma ütleks, et täiesti pädev reaktsioon. Raamatud ei peaks vilkuma ja heli tegema. Panin raamatu kõrgemale riiulile ära ja mõtlen veel, kas annan kunagi hiljem kätte (patarei kruvime sel juhul enne välja) või poetan kuhugi annetuskasti.
Serverisirvija 
tsiteerin mälu järgi üht oma sõbrannat: “kes oleks osanud arvata, et üks elu parimaid hetki on see, kui sa astud katki oma tütre laulva barbie” :D
ja ükskord oli tööl plaan, et kasutame pikema ürituse kõnede märguandeks erinevaid kolisevaid-plärisevaid mänguasju. et noh, need, kellel kodus lapsed, võtavad kaasa midagi. ma lahkelt lubasin….ja leidsin ÜHE väikese tamburiini.
niiet jah, nõus. asjad (ja raamatud ometigi) ei peaks vilkuma ja plärisema ja muul moel lärmama. vuih.
Ma vaatan alati kerge judinaga neid “arendavaid” plärisevaid lauakesi ja keskusi. Ei, võimalik, et laps õpibki selle abil ära värvid jmt, aga ma läheks sellise plärina saatel lihtsalt hulluks ja osake minust mõtleb, et kui ekraane väikelastele ei soovitata, siis miks noid “taon suvalisi nuppe ja panen masina plärisema” asju heaks peetakse?
Laulev barbie…. brh…