Südametu
Pakkisin eile hommikul kohvri ära. Panin sinna lapsele paar riietuseset, ta magamiskoti (sest ta nõuab seda), kaisujänku ja muud taolist. Ämm oli küll juba eelnevalt teatanud, et “Ei, riideid ärge küll kaasa tooge, meil on siin piisavalt!” Mis pani mind mõtlema, et mis riideid neil küll olla saab, kui ma viimasel korral N.-i õe antud kotid läbituuseldasin ning sobivad asjad kaasa võtsin. Sobivate hulgas on ka asju, kuhu Sipsikul veel paar aastat kasvada on, sest õe elukaaslane on pikk ja turske mees ning lapsed, eriti noorim, on rohkem isasse. Kahtlustasin muidugi ennekõike ämma ostuhullust ehk et Sipsik naaseb sealt suure kohvritäie riietega, mis ilmselt minu maitsega väga ei haaku, aga no jäägu ämmale ta rõõm siis. Õhtul sain N.-il pildi, kus lapsel oli seljas väga retro kleit. N.-i hinnangul (ja ta pole mingi moeekspert, eks) “1973. aasta Ida-Saksamaa”. Ilmselt küll hilisem, sest N.-i õde, kes seda ilmselt kandnud on, sündis siiski juba kaheksakümnendatel. Hämmastav, mida hamstrid ämm ja äi alles hoiavad! Põnev samas ka. Hakka või mõtlema, et tuleks ka n-ö ajakapsel kokku panna, aga noh, meie kolimislembuse juures pole see hea mõte ja liiatigi võib asi nii käest ära minna. Alustad väikse kastiga ja äkitselt oled telesaates, kus maailma lootusetumaid kogujaid näidatakse.
Tagasi eilsesse hommikusse. N. lisas kohvrisse pudeli Salmiakki Koskenkorvat, mille ma ilmselt viimasel korral Eestist kaasa tõin. See on jõletu rüübe, aga Suur Metalifänn on mingil põhjusel ka selle joogi suur fänn ning minust on saanud tema ametlik diiler. Midagi muud N. kohvrisse ei pannud, sest tal olevat Bulgaarias piisavalt riideid ning tegelikult tahtis ta sealt nii mõndagi endale ka muretseda, seega milleks kaasa vedamisega vaevuda.
Viisin nad pärast lõunasööki lennujaama ning valasin paar pisarat (süüdistan täiesti rahumeeli siin hormoone). Laps ei valanud ühtegi ja oli pigem erakordselt põnevil. Reis läks neil ludinal ehkki pidin kõik eelnevad nädalad kuulama N.-i põdemist, et kuidas kõik ikka nii keeruline kindlasti on. Minu kommentaar, et ma olen lapsega korduvalt ja vahemaandumistega lennanud, seega otselend, kus muuhulgas on peal ka me Genfi sõber, peaks ülilihtne olema, heideti kõrvale, sest “Sipsik on nüüd vanem, seega see on keerulisem”. Mõneti õigus, aga siiski liigne paanika.
Käisin ära IKEAs ja ajastus oli suurepärane, sest teisipäevast muutuvad Genfis maskid poes kohustuslikuks. Ostsin paar vajalikku ja paar planeerimatut, aga samuti vajalikku asja ning veetsin õhtupooliku kodu korrastades ja mööblit kokku pannes. No olgu, ühte treppredelit ja ühte madalat taburetti. Et te ei arvaks, et ma siin köögimööblit seina kruvisin või midagi.
Täna hommikul oli mul plaan kaua magada. Inimene teeb plaane, naabrid naeravad. Naabrid tõmbasid nimelt kõvasti enne kaheksat sae sõna otseses mõttes käima ja töömehed hakkasid laudist vahetama. Võeh. Samas oli mul lõunaks juba kaks laari pesu pestud (pesen siin tekke-vaipu jmt läbi), keldri korrastamine lõpetatud ja muid pisiasju tehtud. Väga produktiivne päev.
N. teatas mulle rõõmsalt, et laps pole senini minu kohta küsinud ja kui jätta kõrvale see, et öö oli olnud masendavalt palav (nad ei läinud õhtul enam Mägikülla ära vaid jäid Plovdivisse), olevat kõik hästi. Südametu laps! Või noh, pigem pole tal vahet, kumma vanemaga ta maailmas ringi seikleb. Väga positiivne mu meelest.
Nii, kolmas masinatäis pesu sai just valmis, panen selle ära kuivama ja lähen siis võrkkiike raamatut lugema. Otsustasin Neal Stephensoni “Quicksilveri” uuesti läbi lugeda, sest taipasin, et ma ei mäleta sellest piisavalt ning see võib hakata triloogia teise osa lugemist ühel hetkel häirima. Hästi kirjutatud raamat on, seega ma ei kurda :)
Serverisirvija 