Ratsionaalsed valikud

Blogides teeb tiire küsimustik, kus muuhulgas küsitakse, millise blogija sa laevaõnnetuse korral üksikule saarele kaasa võtaks. Olen neid vastuseid vaadanud ja mõelnud, et ma olen vist ikka üks liigratsionaalne inimene, sest no ma saan aru küll, et küsimuse mõte on oma lemmikuid kiita, aga… Ma mõtlen kohe Robinson Crusoe peale ja siis ma mõtlen ellujäämise peale, seega minu hinnangul tuleb kaasa võtta inimene, kes on esiteks loodusteadlane, sest siis ma teaks, mida ma süüa tohin (eeldusel, et too ei taha mind salamisi mürgitada) ja teiseks võiks ta olla minust tunduvalt kehvemas vormis, sest äkki tulevad saarele inimsööjad ja no mis kasu mul siis mingist spordihullust on, kes kiirelt minema lippab ja mööda negatiivse kalde all olevat kaljunukki ohutusse kohta ronib? Ei! Olgu tüsedam ja aeglasem! Liiatigi oleks inimsööjatel siis rohkem motivatsiooni teda taga ajada. Minu luidra (khm, kunstiline liialdus) keha küljest ei saaks üldsegi nii palju head grillimaterjali.

Teisele teemale hüpates. Loen Neil Stephensoni n-ö barokktsükli triloogia teist raamatut (esimest nimega “Quicksilver” lugesin vist suisa üle-eelmisel aastal, kui teisi osi veel kodus polnud). Tegevus toimub 17. sajandi keskel ning lubage ma tsiteerin:

I’m more than twenty years old, lass. An old gaffer like me, in the twilight of his years, has had plenty of time to live a full life, and see Port Royal and other wonders – you are only a child, you’ve a good ten or, God willing, twenty years left.

4 comments

  1. Piret

    Hahaa! Ma tean! Iga kord, kui ma mõnda sellist küsimust näen, mõtlen: “Hmm, kellele ma sellist kurja soovin? Kes mulle nii vähe meeldib, et ma tahan, et tal elus nii kehvasti läheks, et ta tõenäoliselt nälga/mürgitusse/jne sureks? Siis tekib muidugi mure, et ma sellise inimesega saatust pean jagama, ja siis loobun ma edasi vastamast. Mul ei ole selliseid hüpoteese vaja, elu ise keeruline küll. :D”

  2. Tilda

    Mul jäigi postitus selle küsimuse taha toppama. Mõtlesin, et üksikule saarele võtaks ikka poisslapse, mitmel erineval kaalutlusel. Aga järele mõeldes sain aru, et need vähesed meesblogijad, keda tean, on kõik puha perekonnainimesed. Ja mis sa sellisega siis teed. Tahaks nii, et see kirjaoskaja Tarzan elaks saare vastaskaldal ja ma saaks talle siis päeva jooksul märke saata, et kle, kuuseis on soodne – täna tahan suhelda. Ja siis ta kasiks end, punuks habeme patsi või mis need viikingid tegidki, kui naistes käisid ja tormaks siis kohale. Ja et kõik see ülejäänud aeg ta istuks ja unistaks minust, mitte ei vaevleks süümekates oma naise-laste ees :) Nii et…
    Koolapselikud jah tihti, aga ikkagi ilus komme perioodiliselt oma lemmikutele virtuaalne pai saata :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s