Tatine tähistamine

Kui ma reedel Sipsikuga tuttavate itaallaste juures mängimas käisin, ei osanud ma arvatagi, et veidi köhiv pisike poiss, kellel koroonat kindlasti kohe pole, sest sõimes, kus ta kahel päeval käib, nõuti kohe paberit, mis seda tõestaks, mind nakatab. Pühapäeva õhtul valutas mul kurk. Esmaspäeva hommikul oli mul räbal olla. Käisin vapralt lapsega jalutamas ja mänguväljakul, siis tuli N. koju, et ma arsti juurde minna saaks. Ei, mitte räbala oleku vaid Nimetu kontrolli asjus.

Käisin arstil, ostsin Genfi apteegist üüratult kallist magneesiumi ja vedelesin suurema osa ülejäänud päevast maha (N. oli päeva teise poole vabaks võtnud). Järgmisel päeval oli mul veelgi räbalam olla ning Sipsik ärkas kell kuus. Ma keeldusin reageerimast ning kui ma lõpuks pärast kaheksat toast välja vaarusin, et teed teha ja midagi süüa, küsisin ühtlasi N.-ilt, et kas ta tahaks tööle minna. N. arvas, et tahaks küll, aga mida ma sellest mõttest arvan. Muigasin hädiselt ja küsisin vastu, et mida ta arvab, et ma arvan.

N. võttis lapse lõbustamise enda kanda, ma pidasin vapralt vastu kaks tundi Zoomi koosolekut/treeningut seoses oma vabatahtliku tööga ning guugeldasin, et mida ma oma räbala oleku osas ette võtta saaks. Ohkama võttis. Ega see rase võiks endale jah vaid küüslauguküüsi ninna toppida, hanerasva rinnale määrida ja kannatada, sest “seda konkreetset ravimit pole rasedate peal testitud, seega ehkki kõik koostisosad on rasedale ohutud, ei tohi ravimit ikkagi võtta.” Päeva parim nali tuli ühelt USA lehelt, mis väitis, et rase ei tohiks botulismi ohu tõttu mett tarbida. Teadmiseks neile, kellel pole teemaga kokkupuudet, et pastöriseerimata mett ei tohi anda alla aastasele lapsele, sest on mõningane botulismi oht, kui mees on mõned bakterid elutsema hakanud. Pastöriseerimata mett saad sa ehk laadalt või tuttava mesiniku käest, poest mitte. Mina muidugi mett nii kui nii tarbida ei saa, sest veresuhkrule see ei meeldiks.

Nuuskasin nina, sõin lõunat ja siis otsustasin, et kui inimesed käivad rasedana vajadusel üldnarkoosi nõudvatel operatsioonidel, ei tee see suuresti paratsetamoolist ja C-vitamiinist koosnev külmetusravim kah midagi. Jõin kruusitäie ära ja tegin lõunauinaku. Ärgates oli tunduvalt parem olla. Õhtul tegin endale ingveri-laimi “teed”, millele lisaks jõin ära ette nähtud magneesiumijoogi, võtsin külmetusravimit ja siis aspiriini. Aspiriin on muide ka rasedatele keelatud, aga mulle kirjutas arst selle spetsiaalselt välja, sest on vaja. Nii ma teda iga õhtu võtangi. Karbist, millel on suurelt tekst “Rasedatele keelatud!”. 

Tahaksin öelda, et vajusin piditusse unne, aga reaalselt pendeldasin ma magamistoa ja tualeti vahet, sest kui sa sellises koguses vedelikku tarbid ja neerud hästi töötavad, juhtub teadagi mis.

Ärgates oli juba täitsa inimese tunne. Nina veel jookseb ja energiat on vähe, aga muidu annab täitsa olla. Veresuhkur oli küll hommikul üle normi, mis mind esimese hooga ehmatas, aga siis ma vaatasin oma külmetusravimi ja maneesiumi karpe ning tuvastasin mõlema koostisosast sahharoosi. Ohkasin, sest mu arst võinuks ehk sellele mõelda, aga noh. Edaspidi jaotan magneesiumi päeva peale laiali.

Lapsehoidja saabus ilusti kella üheksaks, tõi lapsele kingituse (mõni siin sai täna kaheseks) ja kodust kooki, mida ma igatsevalt vaatasin, aga mille ilmselt N. suuresti ära süüa saab. Sipsik saab ka veidi, aga no kook (või pigem keeks) on päris suur. Ma läksin poodi, leidsin avatud riiulilt veel hulga prantsusekeelset Agatha Christie’t (mitte et ma oleks veel varasemaidki lugema hakanud), võtsin pagariärist õhtuks väikese koogi ja kirusin end, et ma kondiitriärisse ei läinud, sest seal oleks ilmselt hoopis ilusam valik olnud. Postkastist leidsin lubatust päev varem saabunud paki, milles on Sipsiku sünnipäevakingitus. Tegelikult on tal neid kaks ja see teine saabus ka täna, aga Tallinna pakiautomaati. Seal pakitakse see teise ja suuremasse kasti, mille ma loodetavasti augusti alguses kätte saan. Prantsusmaale saabunud kingiks sain idee sealt samast itaallaste juurest, kus Sipsik täiesti lummatult muusikakarpi vaatas. Osaliselt ehk seetõttu, et seal peal tiirles kass ja hiired (ausalt, mu lapsest tuleb kunagi hull kassitädi). Otsustasin koju jõudes talle sama karbi tellida ning ma loodan, et ta rõõmustab selle üle õhtul. Tallinnasse saabunud pakis on ühe Eesti käsitöölise tegelusraamat, mille ma lootsin Eestis olles üle anda, aga noh, sellega läks nagu läks.

Nüüd tuleb vaid loota, et laps ei saa külge sama tõbe, sest nina tal veidi juba jookseb ja uinakusse läks ta läikivate silmadega ning siis saab õhtul tähistada. Loodetavasti veiselihahautisega, mille ma oma uue parima sõbra ehk kiirkeedupoti abil ülikiirelt valmis teha kavatsen. Oleme senini kaks korda ube keetnud ja korra seakoodist rebitud sealiha teinud. Imeline! Ei ole enam väga hirmus ka. Ainult natukene, kui pott palju sisisema kipub.

One comment

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s