Palju mitte millestki

Käisin hommikul lapsega Glandis söögitooli ära toomas. Ei, mitte Sipskule vaid Nimetule, tuntud ka kui Veel Sündimata. Veidi kummaline on tool nii vara valmis osta, aga sellega läks lihtsalt nii, et talvel ostsin selle naise käest esmalt Sipsikule talvekombed (järgmised kaks või kolm talve on nüüd mureta) ning ta tõi asjade üleandmisele veel riideid, mis mulle meeldisid. Oishi-M oli imeline Austraalia lasteriiete bränd, mis väidetavalt kõik oma kollektsioonid sisuliselt tundidega välja müüs, aga mis eelmisel aastal uksed kinni panna otsustas, sest “me oleme liialt nišifirma ja ei saa suuremaks areneda”. Puhas jaburdus!

Müüja kolib järgmisel nädalal Austraaliasse tagasi ja müüs siin järjest kõikvõimalikku kraami maha, sest tuli valida, mida konteineriga kaasa võtta. Karantiini ajal käisin ta juures teist korda, et mähkimislaud ja suur kotitäis riideid ära tuua. Sel korral on meil mähkimislauda vaja, sest erinevalt Collonges’ist pole meil siin magamistoas sobivas kõrguses lauda. On kummut, aga veidi liiga kõrge. Söögitool (too Stokke, Sipsikul on ka see, ka järelturult) tuli müüki vist märtsi alguses, aga klausliga, et kätte saab juuni lõpus. Otsustasin teise kohe ära osta – usaldusväärne müüja ja küllap seda ikka vaja läheb. Ja kui ei lähe (sest Sipsik näiteks hetkel jonnib tooli osas), siis selle tooli müüb järelturul 15 minutiga maha. Ja ilmselt sama hinnaga.

Muide, sain heaks kliendiks olemise eest peale kauba veel laheda haikujulise magamiskoti/soojakoti. Naine mainis, et nad tellisid tollelt firmalt (Baby Bites) täiskasvanu suuruses magamiskotid endale – hea teleka ees diivanil lesida. Poolest kerest haikala kõhus.

Ostud tehtud, küsisin, et kus ka lähim mänguväljak olla võiks, sest kogu see 40 minutit, mis sõit aega võttis, kostus mu tagaistmelt “Liugu!”. Kärutasin lapsega mänguväljakule ja lapse suureks rõõmuks oli tee suuresti rongitee kõrval, seega saime tuhisevaid ronge vaadelda. Mänguväljakul oli avatud raamatukogu kapp, kust ma järjekordse saksakeelse Dürrenmatti leidsin ning siis oli aeg kulmu kergitada. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga ma kahtlustan, et mänguväljakul suitsetamine on tabu ning suitsetaja lintšitakse enam-vähem koheselt ära. Prantsusmaal olen ma mänguväljakutel näinud nii suitsetajaid kui lademetes konisid (osaliselt kindlasti seal õhtuti hängivate noorukite sõrmede vahelt kukkununa), aga ma mingil põhjusel arvasin, et Šveitsis nii ei ole. On ikka küll. Konisid oli ja ühel hetkel saabus üks vanaema, kes, sigaret näpu vahel, maandus istuma minu kõrvalpingile ja tossas rõõmsalt kiigel istuva Sipsiku poole. Võeh, ma ei talu suitsuhaisu. Ausalt, pigem istuks sõnnikuhunniku ääres.

Vedasin lapse tagasi auto juurde ja käisime kiirelt Vene-Poola poes kohupiima ja suitsujuustu ja ostmas. Viimane on vist isegi lapse suurem lemmik kui too Itaalia scarmozza ja mina jumaldan seda juustu ka. Kodu suunas sõites jäin mõtlema, et kas ma suudaks teha mingi vähese suhkrusisaldusega pasha, mida siis hommikuks näiteks süüa. Kohupiim, vahukoor, tibake agaavisiirupit, pähkleid-seemneid, tumedat šokolaadi (või kakaoube), maapähklivõid… Tuleb selle üle veidi mõtiskleda.

Pärast lõunasööki saabus kooma. Mitte söögikooma. Õues oli ligi 30 kraadi sooja, õhuniiskus oli kohutavalt kõrge (korraks isegi sadas) ning ma ägisesin jõuetult küll diivanil, küll Sipsiku voodis. Sipsik tuiskas samal ajal ringi (magas juba autos, seega ma isegi ei üritanud teda uinutada), võttis oma riideid kummutist ja pani neid tagasi ning arvas, et me võiks tipa-tapa tegema minna. Optimist! Saabunud on see aastaaeg, kus ma olen nõus uksest väljuma hommikuti ja õhtuti. Muul ajal lastagu mul jahedas vett juua. Peaks keldrisse mängutoa tegema…

Ühtlasi mõtlesin ma, et peaks veidi õmblemist õppima. Ei, mitte nagu päris õmblemist. Seda algtaset, et nööpide ette õmblemine ei tähendaks kahte nädalat stressi, sest “fui, see kohutav asi tuleb ette võtta!” ja et ma suudaks pisikesi augukesi-hargnemisi ilusasti ära parandada. Rohkemat ma ei tahagi. Või noh, mul on imeilusad sõbranna tehtud villased sokid, millel hakkab kand ära kuluma. Tore oleks need kuidagi ära päästa, mitte kurvalt sahtlinurka kössitama jätta. Õmblemine pole mulle aga kahjuks kunagi meeldinud. Tea kas süüdistada selles käsitöötunde või midagi muud?

Lisaks ootan ma nüüd pikisilmi seda hetke, kui ma saan jälle kooki süüa, sest mulle jäi just ette täiesti imetabane retsept. Juustukook baklavaga. Mul on seda kooki vaja! Samas, eks see olegi rohkem jahedama ilma maius, eks? Tassi hea ja kange Earl Greyga. Või ehk isegi espressoga. Ma olen avastanud, et väga head espressot ma isegi teatavates oludes naudin.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s