Laualinaga elevant

Sõitsin täna autoga Balexerti ostukeskuse poole ja mõnda aega sõitis mu ees Rootsi numbrimärkidega auto. Neil on samasuguse loogikaga numbrimärgid nagu Eestis. Kolm tähte ja kolm numbrit. Tähed olid OEH. Kirjeldas suhteliset hästi mu päeva.

Pidin kodust kell 11.45 lahkuma, et 13.15 kesklinnas arsti juures olla ning umbes kell 11 kriiskas Sipsik lohutamatult. Napilt enne mu lahkumist saime ta väikese tervisehäda lahendatud ning N. jäi mõneti virila lapsega koju. Parkisin auto ostukeskusesse, käisin vetsus ja astusin tramm 14 peale, sest eelnev Googel oli öelnud, et sinna peatusesse, kuhu mul vaja, saab nii 14 kui 18 trammiga. Ühel hetkel tekkis mu hinge kahtlus, mis kinnistus, kui tramm hoopis vale suuna võttis, seega ma hüppasin maha, sõitsin ühe peatuse tagasi ning asusin haigla poole kõndima. Oleksin võinud veelgi rohkem tagasi sõita, aga too 18 ei käi nii sageli ja mulle tundus, et ma jõuan kondimootoriga enne kohale. Kui ma midagi palavas kliimas elamisest õppinud olen, siis on see see: varjus asetsev tänavapool on see parim tänavapool.

Jõudsin lõõtsutades kohale ja arst, kes mulle ukse lahti tegi, küsis, et 13.30 aeg jah? Ei, 13.15, kostsin mina. Oh ei, selle aja muutis vast ära assistent, et ta te kohta kausta avada jõuaks. Kurja. Lõõtsutasin, higistasin ja täitsin ooteruumis paberit. Assistent saabus umbes viis minutit enne poolt.

Arst oli väga asjalik ning hoopis põhjalikum kui too La Touri endokrinoloog. Ei midagi põrutavat küll. Näidud on vaid napilt üle piiri ja ilmselt piisab minu puhul jällegi vaid süsivesikute tarbimise vähendamisest ja reguleerimisest. Huvitaval kombel väitis ta, et rasedusdiabeedikutel kutsutakse sünnitus 38. nädala esile. Eelmisel korral öeldi, et 40. nädalast ei lasta üle. Neil vist ei ole seal erilist konsensust ses osas. Lisaks hämmeldun ma jätkuvalt selle üle, et mulle glükoositesti varem ei tehtud. Eestis oleks ma vist juba 16. nädalal suhkrusiirupit joonud, siin mõõdeti kõigest hommikust suhkrut ja see on mul alati suureepärases korras.

Tagasiteel astusin läbi Aasia poest ning ostsin paar vajalikku asja, et kimchit teha. Panime teise keldrisse hapnema, muidu haisutab maja täis.

Balexerti auto jätmise peamine eesmärk, lisaks sellele, et selle kõrval on nii tramm 18 kui 14 peatus, oli seal veidi ringi luusida. Mul on riiete puudus. Õigemini selliste riiete, kuhu ma mahuksin puudus. Ma pean ausalt tunnistama, et rasedate riideid on mul üks ja seegi sai kunagi kogemata kaltsukast ja proovimata ostetud – üks ilus nööpidega avar pluus. Lisaks kaks TUUBi, mida ehk ka rasedariideks nimetada saab. Muus osas kannan seda, mida kapis on ja selga läheb, aga kuidagi nirusti on ja olen end viimastel päevadel erakordse kaltsaka ja sinivaalana* tundnud. Vaatasin riidekapi kriilise pilguga läbi ja otsustasin, et aitab kodusest rääbustumisest, kõik mis mahub, läheb kasutusele!  Istun siin hetkel Montoni täpiline veniv kleit seljas. Mänguväljakule minnes panen pikad rippuvad kõrvarõngad ka veel kõrva. Veel mõnda aega saab!

Riidepoed on masendavad. Eriti need kiirmoe omad. Ma pigem ei taha kiirmoodi osta, sest kvaliteet on kehv ja lisaks mõtlen ma järjest enam tarbimise eetiliselt poolele ning 3-eurine särk ei saa kuidagi loogiline olla. Täna käisin aga kiirmoodi vaatamas. Ennekõike eesmärgiga leida tuunikaid-hõlste, mida panna TUUBi peale või matkates kasutada. Näib et hetkel on moes nabahõlstid. Teistmoodi ma neid kirjeldada ei oskaks. Pull & Bear poes proovisin ilusat volangidega ning heast materjalist suvekleiti. Vaatasin peeglisse ja vaimustusin. Siis keerasin küljega peegli poole ja ohkasin. Nagu keegi oleks elevandile kirju laualina peale visanud…

Proovisin C&A poes kahte hõlsti, mõlemad sobisid, veidi kasvuruumi on ka, seega ostsin nad ära. Loodetavasti sellest nüüd piisab. Mõlemad hõlstid on kenad, saab ka hiljem kasutada, kui enne kätte ära ei lagune.

Siis läksin apteeki. Seisin seal vist oma pool tundi. Ei, saba ei olnud, lihtsalt mind teenindav naine oli kuidagi… omapärane. Esmalt kadus mu kindlustuskaarti paljundama, siis retsepti ja masin ei töötanud, siis oli vaja laost midagi otsida ja siis jälle kaduda. Kui ma lõpuks sealt pääsesin, loivasin oimetuna auto juurde, sõitsin läbi tärkava ummiku piimaautomaadist piima ostma ja siis ära koju.

Kodus ootas mind pakk. Ma ei pidanud vastu ja tellisin Turing Tumble’i. 8+ vanusele mõeldud. Või täiskasvanutele! Tea kas oodata kuus aastat või nokkida kohe lahti… Täna vist ei viitsi enam. Pessu ja raamatut lugema!

* N. nentis juba mõnda aega tagasi, et ma olen sel korral kuidagi pirakam. Mina: “Tahad öelda, et meenutan sinivaala või?!” N.: “Ei, absoluutselt mitte! Vähemalt mitte sinivaala. Pigem mõnda väiksemat sorti vaalalist.” Ei, ma pole kaalus kohutavalt juurde võtnud, aga lihtsalt see kõht on kuidagi suurem. Mul on tunne, et ma läksin viimane kord sünnitama nii suure kõhuga. Veider.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s