B nagu bürokraatia

Prantsuse bürokraatia… Kas on vaja veel midagi enamat öelda? Tervitused siinkohal Britile, kes pagan teab kuna oma juba ammu ostetud majja sisse kolida saab. Mina oleks sinu asemel vist juba ammu kusagil väikeses pehmes toas, pikkade varukatega särk seljas.

Minu väike bürokraatiline ahastus on seotud mu auto registreerimisdokumentidega. Tuntuga ka kui carte grise. Huvitav miks hall kaart, see kaart pole ju hall? Või on see mingi igand nagu eestikeelne sinine leht? Tänusõnad siinkohal mekaomamullis nime kandvale kommenteerijale, kes mind ühele veebilehele suunas, kus seda va aadressivahetust lihtsam teha olevat. Vähemalt ei pea kusagil politseis passima, eks.

Meil tuli siin elu vahele, aga eile võttis N. lõpuks lehe lahti ja tegi avalduse ära. Isegi maksta sai oma täiesti mitte Prantsusmaal välja antud pangakaardiga. Ta toimetas oma kontoris ning ühel hetkel kostus sealt ahastavat äginat? “Mis on, ei õnnestunud ikka või?” pärisin ma ja panin juba vaimu valmis, et pean järgmisel päeval Gexi asju ajama minema. Selgus, et õnnestus küll, aga… Seal kodulehel saab ära teha esialgse avalduse ja maksta mingi lõivu, seejärel visatakse sulle lahti leht, kus on kirjas nimekiri dokumentidest, mis sul postiga järgi saata tuleb, et protsessi jätkata.

Vajalikud dokumendid:

  • Kahepoolne koopia kehtivast carte grise’ist;
  • Ametlik allkirjastatud  nõue aadressi muutmiseks;
  • Volitus sellele asutusele seda su nimel teha (nii selle kui eelmise puhul sai põhja alla laadida);
  • Kahepoolne koopia omaniku ID-kaardist;
  • Aadressikinnitus (selle juurde tuleme kohe tagasi);
  • Koopia liikluskindlustusest;
  • Omaniku juhiloa koopia;
  • Prinditud leheke nende veebilehelt, kus mõned andmed kirjas.

Kui mõni dokument on puudu või puudulik, tuleb maksta 15 eurot administratiivtasu ja kui auto on vanem kui neli aastat tuleb lisada ka tehnokontrolli läbimist tõendav paber. Miks see kõik aadressivahetuse pärast?!

Kõik muu on lihtsalt tehtav, aga vot see aadressikinnitus. Selleks sobivad:

  • Üürimakse kviitung akrediteeritud kinnisvaraagentuurile (pole, maksame otse omanikule);
  • Viimane maksuteatis (olemas, vist, kui see sobiks, aga kindel pole);
  • Gaasi- või elektrikviitung (omanik maksab);
  • Telefoni, mobiili või internetiarve (pole, netti maksab omanik);
  • Elektrifirma lepingukinnitus (pole);
  • Kodukindlustuse lepingukinnitus (tehtav!).

Läksin täna hommikul Gexi, astusin kindlustusfirma kontorisse ja pärast viisakat tervitust lisasin, et mul on üks kummaline küsimus. “Oh ei!” ütles mind teenindav naine rõõmsalt. Rääkisin talle oma pika lohiseva loo ära ja ta printis mulle kohe kinnituse välja. Tema arvates polnud ilmsesti tegu kummalise olukorraga nagu ma hiljem taipasin, sest ilmselt küsivad nende kliendid selliseid kinnitusi sageli. 

N. kopeerib homme-ülehomme kõik vajalikud asjad ära ning ta ohkas juba neid formulare vaadates, et mille pagana pärast peab ta sama informatsiooni mitmele erinevale paberile kirja panema. Paneme paki kokku, kirjatuviga teele ja jääme parimat lootma. Ma kahtlustan, et see bürokraatia on puhtalt postiteenuse elus hoidmiseks välja mõeldud. Kui palju marke!

Mõni ametnik on kindlasti mõõdukalt segaduses, kui ta saab paki, kust vaatab vastu Prantsuse numbritega auto, mida omab Bulgaaria ID-kaardiga inimene, kellel on Soomes välja antud juhiluba. Hea et kaasomaniku dokumente vaja pole, sest siis läheks asi veelgi segasemaks. Kui me peaks uuesti Saksamaale kolima, peaks sealse loa võtma. See kehtib vist eluaeg, pole vaja vahetamisega jännata.

Kogu see jant tuletas meile jälle meelde, et Prantsusmaa pole meie käest ikka veel seda iga-aastast taxe d’habitation’i küsinud. Tea kas kollavestid ja muud jamad on nad nii ära halvanud, et isegi raha ei jõuta enam küsida? Kas peaks hakkama asja ametlikult uurima või võiks lihtsalt edasi ignoreerida, sest see ümmarguselt 600 eurot, mis see ilmselt olema saab, kulub endalegi ära? Valikud, valikud.

4 comments

  1. Merike Saarmann

    Hei! Mina olin see “mekaomasmullis”. Võtsin nüüd vaevaks oma õige nimega kommenteerida. Jeerum! Meil see aadressivahetus küll nii palju dokumente ei nõudnud. Tegime seda u 1,5 a tagasi. Nii et saab küll bürokraatia ajaga hullemaks minna….
    Mis elukohakinnituse puutub. Ma olen ka samas olukorras olnud, kus kõik arved tulid omaniku nimele ja prantsuse bürokraatia jaoks ma seetõttu samahästi kui ei eksisteerinud. Aga tuli välja, et oma olemas ka dokumendiliik “quittanc de loyer”, mida omanik peab üürnikule nõudmisel andma ja millega saab elukohta tõendada. Kui omanik muidugi välismaal elab (teil vist on nii?), siis sellest suurt tolku muidugi pole. Mina olen läbi ajanud ka oma telefoniarvega (s.t mobiili mitte lauatelefoni arvega), kus aadress peal, kuigi tgeelikult ei “kinnista” mobiiliarve mindmuidugi ühegi elukoha külge. Aga mis sa hädaga teed…

    • Rohelohe

      Mul on Eesti number ja N.-i Šveitsi numbri eest tasub CERN 😁 Toda quittance’i varianti kasutasime me korra eelmises elukohas, aga jah, me praeguse ameeriklasega oleks seda keeruline korraldada…

      Ma kahtlustan, et see paberihulk on nii suur just seepärast, et me ei lähe kuhugi kohale, kus asjapulk muidu niisama dokumente vaataks. Ma peakski neid nüüd täitma minema. N. ütles, et ta ei suuda 😁

  2. Merike Saarmann

    Muuseas, tax d’habitationi tasub uurida küll. Ma esimesel Prantsusmaa aastal ei saanud seda ja järgmisel aastal keevitati see-eest topelt…. Prantsuse bürokraatia võib olla aeglane, aga maksuametnik saab su lõpuks ikka kätte!

    • Rohelohe

      Me oleme seda va maksu kusjuures varasemalt maksnud! Ma pean ilmselt kohalikku maksubüroosse nii kui nii minema, seega küsin siis selle kohta ka.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s