Olla parem

Ritsik kirjutas just hiljuti sellest, kuidas me kõik siin tahaks nagu maailma päästa, aga samas, näed, tahame neid 8-euroseid kampsuneid ka. Mul on hooajalise ja üldse toiduga umbes sama häda. Mõistus ütleb, et osta ikka hooajalist (ja no ega see jaanuaritomat maitseb mõttetult ka), aga siis ütleb Jamie Oliver, et pane supi sisse sparglit ning hopsat-hopsat ostan ma jaanuaris Peruust kohale lennutatud sparglit. Mitte et ma ei võinuks sinna panna mingit muud köögivilja, sest isegi Jamie ütleb retsepti juures, et kasutage hooajalisi saadusi. Vaatan seda poolikut sparglipunti seal külmikus ja tunnen teatavaid süümepiinu.

Teine asi on kohaliku toiduga ja selles, kuidas sa kohalikku defineerid. Minu jaoks on “kohalik” Euroopa ja Põhja-Aafrika (mulle on osa Aafrikat geograafiliselt lähemal, kui osa Euroopat,  eks) ning ma üldiselt ilmselt hoian seda joont päris hästi. Aga siis tuleb see spargel või mõni muu asi ja… Aga eesmärk ei olegi olla ideaalne. Eesmärk on olla parem. Või vähemalt see, mida ma paremana ette kujutan. Muudab see lõpuks midagi? Ilmselt mitte, sest see, kui  osa rikaste riikide kodanikest üritavad paremad või mõistlikumad olla, ei ole piisav, aga oma südametunnistust tuleb ju kuidagi vaigistada. Ütleb inimene, kelle peres on kaks autot ja kes lendab sageli.

N. olevat lugenud, et Rootsis on lendamine vähenenud, sest toimub teatav lennuhäbistamine – ah et lendad? Raudselt vihkad jääkarusid! Ma arvan ka, et lennata nädalavahetuseks kuhugi on ülimalt mõttetu (eriti kui lennatakse Londonisse-Berliini, et Primarkist odavaid sokke ja trussikuid osta) ning et lendamine peaks olema kordades kallim, aga ma ütlen seda priviligeeritud positsioonilt. Mul ei jääks Eestis käimata, kui ma ka piletite eest neli korda rohkem maksma peaks (ehkki valus oleks see küll), aga paljudel võõrsil elajatel jääks. Ehkki samas võiks ka viidata, et veel saja aasta eest nii oligi, et välismaale läinu oligi läinud ning hea, kui vahel kirja said. Nüüd on ju internet, seega näost-näkku suhtluski on tegelikult põhimõtteliselt distantsilt võimalik. Samas, see ehk tingibki selle tugevama vajaduse “koju” minna, sest kui sa inimestega tihedalt kontakti hoida saad, tahaks neid inimesi ju näha ka. Kui kord aastas kiri tuleb, kaob mälestus kiiremini.

Muide, kui ma alguses kirusin kohalikku küllaltki olematut prügisorteerimisvõimalust, siis nüüd hakkan ma selles enda jaoks teatavat eelist nägema. Eestis ja Saksamaal oli hea end petta – ma panen selle ju pakendikonteinerisse, seega ma olen tubli ja hea. Ei ole tubli ja hea. Enesepettus puha. Ei saa su jogurtitopsist uus topsik. Hea, kui üldse midagi saab. Pigem lõpetab kusagil kolmanda maailma prügilas.

Ühe sõbraga nentisime, et tegelikult võib kõigi nende teemadega kiiresti tupikusse joosta ja segaduses näoga ahastusse langeda. Nüansse on liiga palju, aga ehk polegi need nüansid olulised? Ei pea olema ideaalne, tuleb olla parem. Tuletagem seda endale meelde, kui 8-eurone kampsun või Peruu spargel koju kaasa tuleb. Ja järgmisel korral ostame spargli asemel midagi muud. Kohalikku. Hooajalist.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s