Zdravstvui, Kolja!

Ööl vastu esmaspäeva helises mu telefon. See oli kummaline tervelt kahel põhjusel. Esiteks helistatakse mulle nii kui nii väga harva ning teiseks ei helistata mulle tavaliselt kell kaks öösel. Telefon, vaadake, ei ole mul suurema osa öödest magamistoas. Ma eelistan tehnikavaba magamistuba ning lisaks pole ma suurem asi telefoniinimene nii kui nii. Veidral kombel vaatan ma öösel kella (kui selleks mingil põhjusel vajadus peaks tekkima) öölaual olevalt käekellalt (helendavad seierid!) ning kui väga vaja, panen tule põlema ja tudeerin sihverplaati lähemalt. See häirib mind vähem, kui telefoni sisse lülitamine, sest telefon helendab pimedas toas kuidagi eriti võikalt ja eredalt. Mu telefon on magamistoas vaid siis, kui mul äratuskella vaja on (peaks mingi ilusa äratuskella ostma).

Tol ööl oli telefon mitte harjumuspäraselt maja teises otsas elutoas (kõlab nagu meil oleks hiigelhäärber :)) vaid kohe magamistoa kõrval olevas kontoris laadimas. Lohistasin end sinna, vaatasin telefoni pealt kellaaega ja tundmatut numbrit. Ohkasin. Kaks võimalust. Juhtunud on midagi erakordselt halba või keegi on numbriga eksinud. Vastasin kõnele, kähistades sellesse: “Hallo?”. Vastu kostus vanema härrasmehe aeglaselt, aga vaat et pioneeriliku püüdlikusega öeldud: “Zdravstvui, Kolja!”. Ma ohkasin ja panin telefoni ära. Koljat on viimastel aastatel aeg-ajalt mu numbrilt otsitud küll ning see häälgi oli veidi tuttav. Ma olen talle selgitanud, et tal on vale number, aga no ilmselt läheb meelest või näpp jommis peaga jälle valesse kohta või… Korra helistas mulle ka üks bravuurikas vene daam, kes hiljem vaesele Koljale ilmselt koslepi andis, sest miks mingi Eesti vuhva tema telefoni vastu võtab!?

Hüpates aga hoopis teistsugusele teemale, siis olgu siin üles tähendatud, et Sipsiku maitsemeel üha areneb ning kui mu sünnipäeval sõi ta mu kaheksajalasalatist ära suurema osa kaheksajaga (väga pehmeks mooritud oli), siis täna hommikul, kui ma istusin laua taha võileibadega, mis koosnesid Eesti mustast leivast (mulle meenus, et sügavkülmas on veel üks pakk), mahedast sinepist ja keeletarrendist (tegelikult vist küll igasuguste lehmast üle jäänud juppide tarrendist), vaatas ta põlgusega oma putru ja nõudis mu võikut. Olgu, tirisin talle väikse tarrenditüki. Hetke pärast järgmise. N. tõi mulle noa, lõikasin lapsele võikust tüki ning kuniks ta seda mugis, sõin kiiresti ülejäänud võiku ära. Jää siin või ise nälga nii. Homme saab pudru asemel tarrendivõikut.

Mida Sipsik ei söö? N.-i suureks meelehärmiks jogurtit (ega üldse igasuguseid kreemjaid piimatooteid) ja minu mõningaseks meelehärmiks kreemjaid suppe. Kookospiimaga tehtud toidud on senini ära põlatud. Ilmselt ei meeldi talle kreemjad toidud. Hmm, kui ma ta jogurti sisse banaani püreestaks, siis kas peale jääks jogurtipõlgus või banaaniarmastus? 

One comment

  1. mekaomasmullis

    Oh, nii tuttavad söögilauakirjeldused! Mina olen pudru sisse keetmise ajal banaani tükeldanud – see mekib küll!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s