Päev minu elus

Oli täna vast päev. Läksin kodust veidi enne kolmveerand üheksat välja, sulatasin esiklaasi lahti, vurasin rõõmsalt piiri poole ja jäin ootamatult kiiresti liiklusummikusse. Laps virises. Ühest ummikust välja ja enne piiri oleva ringtee peal teise. Kohe nii koledalt, et ma jäin kogemata paljudele ette ning suured kurjad veokid tuututasid mul selja taga, aga mul polnud kuhugi minna. Stress. Ja laps virises. Ei teinud olukorda kergemaks.

Sain kiirteele ja sõitsin lapsehoidja suunas, ise mõeldes, et pagan, see ei ole ikka jätkusuutlik. Ma kulutan sõitmisele nii palju aega ning ma ei saa vastu päeva, mida mõistlikult kasutada, sest ma olen karu sealsamuseski.

Jõudsin kohale, tavapärane parkimiskoht oli võetud, seega parkisin tolle inimese korraks kinni, haarasin lapse ja asjad, ulatasin nad üle ukse sisse ja lasin Sipsiku kriiskamise saatel jalga. Kriiskamine olevat minutiga lõppenud. Ma ei oska seda kommenteerida, ma ukse taha kuulama ei jäänud.

Sõitsin Annemasse’i, sest seal on veekeskus ning kui ma suunava sildi järgi parklasse keerasin, pilgutasin ma paar korda hämmeldusest silmi. Sissesõit oli suure betoonkamakaga blokeeritud. Väljasõit ei olnud, seega ma tegin nagu kohalikud ja sisenesin väljasõidust (ma ei musta kohalikke, ma nägin hiljem mitut autot nii saabumas). Väljasõidutee oli ka veidi kummaline, sest selle kõrval oleval muruplatsil olid kivirahnud, millest üks osaliselt tee peale ulatus. Susiga oleks ikka väga napiks läinud, ma hoidsin isegi Hunduga sealt läbi sõites hinge igaks juhuks kinni.

Tasuline parkla. Maadlesin parkimisautomaadiga, mis tahtis eriti uudishimulikult teada mu registrimärki. Ei mina mäleta. Tirisin dokumendid kotist välja ja vaatasin järele, märgates samas, et meil on seal vana aadress (siin pannakes autodokumentidele su aadress). Panin lipiku autoaknale ja läksin ujuma. Riideid vahetades kontrollisin ka kiirelt rahakotti, sest mulle meenus, et kapid käivad siin sageli müntidega. Oh minu üllatust, siin oli digitaalne koodisüsteem mis, kui sündmustest ette rutata, läks veidi umbe ja ei teinud mu kapiust lahti. Õnneks läks mööda üks töötaja, kes mind aitas. Ta isegi ei kontrollinud, kas kapis olid ikka minu asjad. Oleks võinud ju enne avamist küsida, et mis teil seal on? Tegi lahti ja kõndis minema. Hea teada.

Ujuda oli mõnus. Olin vees umbes tunnikese ja kui paari esimese otsa järel hakkasid käed korraks vigisema, oli seejärel kuidagi nii kerge olla. Ujumine on imeline.

Panin ujulast väljudes asjad autosse ja otsustasin veel kahe tunni eest parkimise eest maksta, et veidi kusagil süüa ja ehk veidi kirjutada. Kuniks ma kotist asju võtsin, saabus üks daam, kes maksta soovis. Lasin ta ette ja aitasin ka välja mõelda, palju tunnike parkimist maksab. Kui ta oli kõigega lõpuni jõudnud, langes mu pilk uuesti parkimisautomaadi küljel olevale kleebisele. 12 ja 14 vahel pole parkimise eest vaja maksta. Kell oli 11.55. Naine vandus veidi, mina panin aga rahakoti tagasi õlakotti ja kõndisin lõunat otsima. Leidsin aasiapärase söögikoha, kus üldse mitte asiaate meenutavad mustanahalised mulle ühe pad thai ja neemid valmis vorpisid. Oli hea. Lapsehoidja saatis sõnumi, et sai lapse magama. Ka see oli hea. Esimene katse ikkagi.

Kui tundus, et lõunaaeg hakkab lõppema ja sellega koos ka mu tasuta parkimine, otsisin Hundu üles ja sõitsin ostukeskusesse. See lühike jupp tuletas mulle meelde, kui väga ma Annemasse’is autoga sõitmist vihkan. Sealt välja saamine on tüütu. Täna oli tegelikult isegi okei, aga ma olen seal istunud sellises ummikus, kus eluisu juba väga otsakorral oli.

Ostsin paar vajalikku asja, istusin diivanil ja kirjutasin kirja, kuniks oli aeg end kokku pakkida ja laps ära tuua. Korjasin oma veidi klammerduva pudina peale ning sõitsin kodu poole. Kõik oli talutav. Sipsik kriiskas vahel, aga noh, zen ja värki. Jõudsime otsaga viimasesse kiirteetunnelisse, mille järel tuli meie mahasõit. Kõik pidurdavad, ohutuled vilguvad, venime. Venime ja siis siirdume kõike vasakpoolsele reale, sest nii käsib laes olev nooleke. Venime veel. Lõpuks paistab tunneli lõpust valgus ja politsei vilkurid. Kas tõesti õnnetus? Ei, mingil silmaga seletamatul põhjusel on nad lihtsalt sulgenud just selle mahasõidu, mida mul vaja on. Vannun vaikselt omaette. Olgu, sõidan lennujaama juures kiirteelt maha. Või siis mitte, sest James soovitab edasi sõita. Tõsi, piiri võib ju ka mujal ületada.

Ei või. Sest kiirtee on just selles kohas remondis ja mahasõit ajutiselt nii ümber tehtud, et ma ei pane õiget hetke tähele ja sõidan mööda. Vannun. Lõpuks saan kiirteelt maha ja nikerdan mingeid Jumalast mahajäetud šveitsi külakesi kodu poole. Päris piiri lähedal lasen ühes külas eesrindliku kodanikuna isa koos oma lapsega üle tee. Lähevad koolimaja juurde. Küla lõpusilt paistab, vajutan gaasi ja kiiruskaamera sähvatab. Mida kuradit? Ma sõitsin ju viiekümnega! Ahjaa, šveitslastele ei sobi meie harjumuspärased piirangud. Külas on kiirusepiirang 40. Mul hakkab pea valutama.

Nikerdan mööda mingeid tundmatuid teid edasi ja saan lõpuks koju. Laps, kes on suurema osa teest virisenud või kriisanud, naeratab mulle kõige ilusamat ja armsamat naeratust. Olgu, anname andeks.

Kotid näppu, laps kaenlasse, laps laseb uksekella (oluline rituaal), teen ukse lahti. Miks siin nii külm on? Riided vahetatud, saadan esimese asjana N.-ile sõnumi, et kuule, Tõnisson, hakka sajalisi luhvtitama, ma sain vist trahvi. Seejärel hakkan lahendama puuduva kütte müsteeriumit. Kõik radikad on külmad. Mu hinge hiilib kahtlus (ja pähe veelgi suurem valu). Pliit ka ei tööta. Haaran telefoni ja kurdan N.-ile, et nüüd ongi maailma suurim ikaldus käes ja ma ei taha jälle torumehele helistada, sest ma alles täna togisin teda, sest ta pole ikka veel gaasitöödeks hinnapakkumist teinud. N. lubab koju tulema hakata (on tegelikult juba aeg ka) ning ma lähen boileri juurde asja uurima. Surve null. Avan kraanid ja boiler hakkab tööle. Küte tuleb tagasi! Aga pliit! Miks pliit ei tööta?

Loll olen, vot mispärast. Ma kõigest vajutasin, mitte ei keeranud nuppu, aga gaas hakkab siiski voolama alles keerates. Kõik toimib! Hurraa!

Koju jõudnud N. ohkab ja jääb siis mõtlema, et huvitav kuhu see trahv saadetakse, sest tema oma, mis ta Lausanne’is sai, läheb ilmselt CERNi, sest tal on need udupeened numbrimärgid ning kui ta mõne aja jooksul rohkem kiirust ei ületa, see trahv kustub. Hundul on tavalised numbrimärgid, seega küll see trahv tuleb. Aga kas vanale aadressile? Mis saab, kui me seda kätte ei saa? Ja kuidas üldse muudetakse auto dokumentidel aadressi? Oo, need imelised välismaal elamise võlud. Igav ei hakka kunagi. Aga pea valutab mõni kord liiga sageli.

2 comments

  1. mekaomasmullis

    Mu meelest on see nii kummastav, et auto dokumentidel on kodune aadress peal! Meie pidime ka aadressivahetusega seoses auto dokumente uuendama. Meie pidime mingil kummalisel põhjusel minema prefektuuri seda asja majandama, aga nüüd googeldades tundub, et saab teha ka internetis: https://www.cartegriseminute.fr/landing_page/service-carte-grise-en-ligne.php?demarche=changement_adresse&gclid=CjwKCAiA35rxBRAWEiwADqB370xRSC36bVBPmHjkpTdCP13nngyDYQJaLrLJkqreb6DtW4B6NZUdQxoCREsQAvD_BwE. Igal juhul saadeti postiga koju kleeps, mille vastaval dokustaadil vana aadressi peale kleepisime.
    Ooo, ja veel – vaata hoolega, mis aadress Sul tšekiraamatul on, juhul kui oled selle endale soetanud! Meil läks niiviisi üks päris kopsakas garantiitšekk (mis meile tagasi saadeti) ekslema, kuna ma ei olnud selle peale tulnud, et mul on tšekiraamatu lehtedel vana aadress.

    • Rohelohe

      Kleeps? :D Ma võiks siis ju ise sinna midagi peale kleepida. Aga olgu, vaatame, kas netis õnnestub. Me ju need va ülbed välkarid, kel puudub kohalik pangakonto ning mul on ennegi ette tulnud, et netis saab maksta vaid Prantsuse kaardiga.

      Seda tšekiraamatu roppust me endale ei võtnud (ma tegelikult ei tea, kas Šveitsi pangal seda üldse oligi…). See kõlas nagu liialt 19. sajandina :D Ma sajatan mõttes iga kord, kui keegi poes oma leiva-piima eest tšekiga maksma hakkab, sest see võtab alati nii mõttetult kaua aega. Samas, sama lugu on siis, kui inimesed sulas maksavad ja oma raha sinna masinasse söötma peavad, sest need masinad vist ei armasta väga raha ja sülitavad pidevalt tagasi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s