Nagu spioonifilmis

On pime. Sajab. Tõusen tugitoolist ja sõnan N.-ile: “Ma nüüd lähen, olen loodetavasti poole tunni pärast tagasi.” N. noogutab.

Tagurdan ettevaatlikult parkimiskohalt välja, et pimedas mitte Susi riivata. Pagan! Auto liikumist takistab midagi! Ilmselt see madal küpressioks, mille maha lõikamist me just eile arutasime, sest see kipub tagurdades mu auto katust pühkima. Manööverdan. Uuesti! Pagan! Saan välja ja sõidan pimedas (oi, kuidas ma vihkan sõita, kui on pime ja sajab!) Saint-Genis-Pouillysse. Pargin auto postkontori lähedale.

Vaatan auto üle. Jess! Mõlke ja kriime ei ole! Sammun rutakalt postkontori ette ning teiselt poolt, pimedusest, läheneb mees. Kotiga. Vaatame teineteisele otsa ja noogutame. Tall on kott, mul on raha. Teeme kiire vahetuse ja läheme lahku.

Jõuan elusalt ja tervelt koju ning tõstan kotist lauale pastamasina. Ostu-müügi foorumist hakkab vaikselt mu sõltuvus saama, aga noh, 10 euri korra kasutatud pastamasina eest pole just paha. Mm, värske pasta, kodused pelmeenid ja hinkaalid. Uuel aastal katsetame ära.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s