Vaarikaonu

Vastupidiselt meie tavapärasele käitumismustrile käisime täna poes. Mitte küll supermarketis (sõitsime ühest mööda, parkla oli triiki täis) vaid ühes poes, mis end kohalike toodete poeks kutsub, aga nende jaoks kipub ausalt öeldes terve maailm kohalik olema. See selleks, neil on üliilusad puu- ja köögiviljad ning mu uue aasta lubadus on peamiselt sealt poest lihakraami osta, sest see näeb lihtsalt palju parem välja kui mujal. Võtsime hurmaasid ja mandariine, mõned avokaadod ja šokolaadiapelsinid (pruunikas-roheka koorega, pole veel proovinud), paprikaid ja ananassi, maguskartulit ja küüslauku. Siis tuli üks sõbralik härrasmees lapsele vaarikat pakkuma. Laps põrnitses teda altkulmu ning kui ma tema eest vaarika võtsin ja selle talle ulatasin, läks suu viltu ja üle terve poe kostis Sipsiku udupasun. Õige kah, et tasu igasugustelt vaarikaid vastu võtta.

Tolle poe lähedal on Ida-Euroopa pood või Vene pood või Poola pood või… No selline põnev segupood. Ostsin paastuajalõpule mõeldes suitsujuustu, pelmeene, hapukoort, võid (Läti oma!) ja kohukesi ning muigasime kolmeliitrise kasemahla purgi üle. Eesti toodetest on seal poes esindatud täpselt kaks – Eesti Pagari Tallinna leib (venekeelse sildiga ja sügavkülmas) ning muidugi Vana Tallinn (nii tavaline kui kinkepakendis). Müüjaonu ulatas lapsele ka pisikese näärivanaga šokolaadi, aga laps põrnitses teda altkulmu ja keeldus kommionuga tegemist tegemast. N. võttis siis šokolaadi enda kätte ja õnneks udupasunat ei järgnenud. Selle jutuajamise, et võõrastelt asju vastu ei võeta, võib vist lapsega pidamata jätta :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s