Kõneoskus

Professor naeris kord, et kui lapsi vaadata, siis tekib küll küsimus, et milleks me üldse rääkima õpime kui tegelikult piisab umbes kolmest sõnast: anna, jah, ei. Sipsikut vaadates ütleks ma, et pole sedagi vaja.

Sipsik hoiab käes kahte kastanimuna ning talle läheneb vanaisa, kes sõnab: “Oi, anna üks mulle.” Sipsik naeratab, paneb mõlemad kastanimunad ettevaatlikult voodile, kõnnib vanaisa juurde ja tõstab käed (tõlge lastevõõrastele inimestele: võta mind sülle!). Laps tõstetakse sülle ning sellele järgneb nimetissõrmega köögi poole näitamine. Köök. Nimetissõrmega näidatakse raadio peale. Raadio keeratakse tööle. Nimetissõrmega näidatakse tagasi minu suunas. Laps naaseb.

Milleks need sõnad? Täiesti ebavajalikud ja segadusttekitavad.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s