Lennubussireis

Eile hommikul saatis Lufthansa mulle teate, et Frankfurdi lennujaamas võib turvakontroll rohkem aega võtta. Vaatasin seda kirja ja kehitasin õlgu. Mis mul sellest, ma ei lähe ju lennujaamast välja. N. viis mu lennujaama ning minu suureks üllatuseks polnudki ummikut. Kell 8.30 tavaliselt on.

Genfi lennujaam on mingil põneval põhjusel laste mänguala otse ühe poe kõrvale teinud. Ma polnud teps mitte ainus, kes oma last aktiivselt poelettide vahele minemast peletas. Sätendab ja särab, keda siis sinna ei tõmbaks. Ühtlasi tuleb nentida, et ringi jooksva lapsega on hoopis lihtsam reisida, kui su reisiseltskonda kuulub veel üks täiskasvanu.

Swiss Airi lend oli meeldivalt lühike ning et mänguasi pisteti koos plastpakendiga lihtsalt istmetaskusse, jätsin selle sinna. Ei, ma pole mingi snoob, kellele tuleb asjad pakist välja võtta, lihtsalt meil on juba kodus üks selline Swiss Airi lennukilelu, aga kui pakend on avatud, visatakse mänguasi ilmselt minema, sest äkki on keegi seda juba lutsutanud vmt. Ma tegelikult ei poolda sellist lastele nänni jagamist. Ma tean, et mõnede inimeste jaoks on see nii tore ja kohati ka märk lastesõbralikkusest, aga minu meelest ei pea lapsed pidevalt nänni saama ja lennureisile (või kuhu iganes) minnes tuleb ise midagi kaasa võtta. See, et paljudes riikides (sh Prantsusmaal) laste sünnipäevadel külalistele pisikesi tänukingitusi tehakse paneb mul kulmu kukla taha kerkima. “Aitäh, et tulid peole, kus sai põnevusi teha ja kooki süüa, võta nüüd see kotike kommide või muu pisikese kribukrabuga, et sa end halvasti ei tunneks, et ma ainsana kinke sain.”

Mitte et mu plaan mänguasjadest loobuda oleks lõpuks vilja kandnud. Lufthansa lennul pisteti üks (pakendita) kohe pardale tulles pihku (teistsugune kui see, mis tal eelmisest lennust on) ning hiljem tõi teine lennusaatja veel kaks (sh ühe täpselt samasuguse lelu, mille me tund aega enne saanud olime). Üritas mulle veel värvipliiatseid ja kleepsuraamatuid ka pakkuda, aga ma veensin ta ära, et Sipsik on ikkagi veidike liiga tillu selliste asjade jaoks.

Genfis maandudes viis buss meid terminali ja minu suureks üllatuseks seisid seal kaks politseinikku, kes kõigile dokumente kontrollisid. Tea kas Saksa luurel oli mingeid vihjeid või?

Ostsin endale National Geographicu (mingil põhjusel on mul sel aastal pooled ajakirjad kaotsi läinud, seega tühistasin tellimuse) ning Sipsik uinus kärus, seega ma venitasin viimase hetkeni pardale minekuga. Bussi pardale minekuga, sest see Tallinna lend tuleb lennujaama kõige kaugemast otsast, seega lennule eelneb väga pikk bussisõit. Nagu üks kaasreisija naljatas: “Ma enda arust ostsin lennureisile pileti, mitte bussireisile.”

Kui meie buss lennuki ette jõudis, oli eelmine buss ikka veel seal. Uksed kinni. Järgnes pikk ootamine bussis, millele järgnes pikk ootamine õues (turvareeglite asemel võiks inimestele efektiivse pardalemineku reegleid tutvustada), millele järgnes pikk ootamine lennukis. Pool lendu oli täis sakslastest jalgpallifänne, kes juba enne õhkutõusu Jägermeisteri sisse tõmbasid (oma kotist, seega nad said lennusaatja käest nahutada) ja tänu kellele tagasilennul ilmselt õlut enam polnud (kui Lufthansa just Eestis Warsteineri varusid ei hoia). Jalkafännid olid aga muidu tupsud. Nad ei lõuanudki kõvasti ja kui ma Sipsikuga vetsu läksin (ma istusin ees, vets oli taga), lehvitati ja naeratati talle hoogsalt.

Lennuk hilines 40 minutit. Mul on lendamisest kopp nii ees. Veidi enam kui kahe nädala pärast jälle. Nüüd tuleb välja mõelda, mida oa Eesti ajaga pihta hakata. Mida kinos-teatris näeb? Aga muuseumis-galeriis?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s