Tagasi

Keerasime autoga oma maja juurde umbes poole kaheteistkümne paiku. Kuus nädalat läks kui linnulennul ning midagi polegi nagu muutunud. Orhidee ikka veel õitseb, naabrid said kolmandat korda vanavanemateks, muru on tänu hiljutisele vihmale kasvanud, puude alused on täis ploome (olgu, juba kokku korjatud) ja pirne (homme ehk…), tomatid on suuresti surnud ja ogar kõrvits arvab, et nüüd võiks lõpuks õitsema hakata. Hilja, lilleke, hilja!

Prantsusmaa jõudis meid muidugi juba esimese 40 minutiga välja vihastada. Teel koju lõi kütusenäidik põlema. Sõitsime toidupoe juures olevasse bensiinijaama, kus on just kui olemas nii automaattankla kui ka putkas istuv ja raha kasseeriv inimene. Väike saba. Ootame, keerame masina juurde, masin hangub katse peale kaardiga maksta ja bensiini ei väljasta. Olgu, proovime teise tankuriga. Stsenaarium kordub. Me pole ainsad, keda sama saatus tabab, aga putkas istuv daame ei tee sellest väljagi. Sõidame järgmisesse tanklasse. Seal on sama süsteem, aga kaardimaksekatse peale süsteem õnneks ei hangu ehkki kaardimakse ei toimi. Ma olin padurasedana ka kord seal tanklas ja ei saanud mitte aru, miks mu kaart ei toimi. Proovisin kahte erinevat tankurit ja olin segaduses, kuniks lõpuks taipasin, et ehkki masina küljes vilgub “sisesta oma pangakaart” kiri, tuleb maksta siiski putkas. Tore, et aasta ja paari kuuga midagi muutunud ei ole.

Ühel lähipäeval võtan kokku ka viimased reisimuljed ja tegelikult tahaks ma ka Balkani faktorist, mis me Bulgaarias olemisi alati mõjutab, rääkida, aga nüüd on aeg laps puhtaks pesta, magama panna ja siis midagi süüa.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s