Kõikide tormide esiema

Guljašš jäi tegemata. Kaks ja pool tundi kulus meil lõpuks piiril ja sellest kaks Ungari omal. Uskumatu ning paljud ootajad lasid oma pahameele autosignaali kaudu kuuldavale. Mitte et see aidanud oleks.

Piiripunktis võis näha jäänuseid pagulaslaagrist, mida kõrge okastraadiga aed muust maailmast eraldas. Lisaks võis piiril käia eriti kallis ja samas eriti räpases peldikus. Kui mult pissimise eest euro küsitakse, võiks prilllaud ikka puhas olla ja ruum mitte haiseda, aga noh, vähemalt oli paberit, eks.

Ootasime oma korda (veel kaks autot!) ja arutasime sõjaplaani. Kas näidata oma Eesti ja Bulgaaria dokumente või ka Prantsusmaa omi, millel on prantsuse keeles kirjas, et meil on eristaatus (mitte päris diplomaatiline puutumatus, aga midagi sinna poole). Kas eeldada, et piirivalvur oskab prantsuse keelt või ajaks see neid lihtsalt rohkem segadusse? Vaatasime, kuidas meie ees olev triiki täis pagasiruumiga autot veidi tuuseldati, kuid mitte üle üleliia ning otsustasime piirivalvurit mitte segadusse ajada.

Tolliametnik: Alkohoholi või sigarette on?
N.: Ei.
Tolliametnik: Teil on seal kassipuur, on kass seal sees?
N.: Ei.

Esimese osas irvitasin ma hiljem, et mis ajast N. valetama hakanud on, aga nentigem, et meil oli lubatud kogus ja nii sügavale ära pakendatud (ütlesin ju, et olen ekspert), et kui nad seda näha soovinuks, istuks me ikka veel piiripunktis. Teise osas aga… Kui mul on kass, siis kas ma paneks ta puuriga pagarisuumi tagumisse nurka ja ümbritseks selle muu pagasiga? Mis pagana loomapiinajaid nad seal iga päev kohtavad?

Meie saime piiripunktist lõpuks minema kiiremini, kui meie ees olnu. Tema dokumentidega passis mees pikalt putkas, meie omad anti kiirelt tagasi. Ilmselt mängis siin rolli Sipsiku faktor – nunnu ja samas mitte eriti olukorraga rahul.

Pidime kohe muidugi peatuma, sest Ungaris on teemaks. Ma kasutasin aega tõhusalt ja vahetasin ära mähkme, ise samal ajal öökides,  sest kusagilt tuli eriti vänget peldikuhaisu (ei, mitte Sipsiku suunast). Hakkasime sõitma ja ma taipasin, et mul jäi turvahällist vöö üle tõmbamata (minu autos on isofix, seega ma unustan N.-i autos kogu aeg ära, et vöö tuleb üle tõmmata). Ei hakka kinni pidama, ma ulatan küll! Ulatan kleidi hinnaga. See ilus linane kleit on nüüd kõhul olevast õmblusest pikalt lahti kärisenud ning muidugi pidime me nüüd peatuma, et ma kleiti vahetada saaks. Kobisin tagaistmele ja tegin kiire vahetuse.

Saabusime Starý Smokoveci tunduvalt hiljem, kui plaanitud. Peatusime veel enne Popradis Kauflandi juures, et lapsele piima ja mulle hommikusööki osta. N. viis meid me korteri juurde ja aitas lapse magama panna ning läks siis oma hotelli. CERNi asjaajamine oli nii keerukas, et meil on lihtsam (ja ka ilmselt odavam) elada eraldi. N. on hotellis, kus CERNi hindade kohaselt on ühene tuba umbes 200 euri öö (see on kolmetärniline hotell ja hinnas on õhtusöögid, mis te arvate, kas CERN maksab ehk rämedalt üle?) ja osa sellest maksab N., sest ta ei soovinud tuba suvalise võõraga jagada. CERN oli üldse veidi kummaline kogu selle asjaga. Nimelt ei tahetud kohe üldse, et N. siia autoga tuleks ehkki ta ei küsi sentigi bensiinikulu eest. Lähetustega tegelev osakond jauras pikalt, et ainus võimalus on Genfist Bratislavasse lennata ning sealt mingi renditud bussiga edasi. N. kostis vastu, et ta peab 5.09. kindlasti Bulgaarias olema ja ta ei kavatsegi kihutada autoga Prantsusmaale, et seejärel Slovakkiasse lennata. Lõpuks leiti kompromiss. N. vormistas endale kursuse ajaks puhkuse ja hiljem muudetakse see ringi, et kõik rahul oleks, sest muidu oleks kindlustuse ja pagan teab veel millega nii üüratult keeruline.

Täna oli sõidujärgne puhkepäev ja ühtlasi vihmapäev. N. tõi mulle auto lõuna paiku ära ja ma käisin Popradis poes. Ei olnud kerge käik. Bulgaarias saime juba aru (õnneks õigel hetkel), et suusaboksiga Susi vajab väheke rohkem vertikaalruumi, kui suusaboksita Susi. See vertikaalruum peaks soovitatavalt olema enam kui 2,2 meetrit. Mul oli vaja muuhulgas lapsele ilmastikukindlamat riietust ja ma leidsin Lindexiga ostukeskuse, seega suundusin sinna. Hakkasin juba parkimismajja keerama, kui nägin silti “2,1 meetrit”. Kurask! Keerasin kähku kõrvalrajale ja parkisin tänavale. Pakkisin Sipsiku kandekotti, võtsin asjad ja üritasin siis leida parkimisautomaati. Pole. On vaid makseautomaat parklale. Üritasin kohalikelt uurida ja pidin lõpuks lapse tagasi autosse parkima ning end ringiparkima.

Sain Lindexist lapsele kombinesooni (ja pidžaama ning endale sukkpüksid ja hommikumantli) ja läksin Tescosse. Vastupidiselt mu lootustele, oli tegu minipoega, kus polnud suurt midagi. Näiteks tahtsin matkapäevadele mõeldes lapsele tuubipüüresid, aga seal ei müüdud isegi mähkmeid, toidust rääkimata.

Tulin tulema, et avastada, et saabunud on padukas. Lippasin läbi vihma auto juurde, maksin parkimise eest (“Lahkuge pärast maksmist viie minuti jooksul!”, ähvardas masin), keerasin tänavale ja paar minutit hiljem saabus kõikide tormide esiema. Ma ei ole eales sellises vihmas (ja rahes) sõitnud ning ehkki ma väga soovisin, ei saanud ma ka kusagil kinni pidada, sest sobivat kohta lihtsalt polnud. Nähtavus oli kohati olematu ning venisin 20-30 km tunnis, ise kramplikult rooli pigistades. Lõpuks korterisse jõudes tuli pingelangus ja peavalu.

Et Tesco oli pettumusttekitav, palusin N.-il endale pitsat tuua. Ta saabus kaheksa paiku teatega, et hotelli kõrval olev pitsakoht on kinni, aga ta võib autoga kuhugi minna. Ohkasin ja koukisin külmikust välja paki kodujuustu. Homme tuleb vist jälle poodi minna, aga ehk saab homme ka mägesid vaadata. Ilmateade vähemalt lubas ennist vihma lõppu.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s