Kõrvits ja viis immigranti

Pakkisime eile hoogsalt. Õigemini ma pakkisin osa asju ära juba neljapäeval, aga peamine pakkimine toimus reedel. Osaliselt hommikul ja pärast lapse ristivanematega veedetud kvaliteetaega jätkus pakkimine õhtul. Ma arvan, et ma võiks oma teenuseid Kolumbia narkoparunitele pakkuma hakata. “Ah teil on vaja Smarti mahutada 20 kilo kokaiini, kolm automaatrelva ja viis immigranti? Vabalt, ruumigi jääb üle!”

Mina pakkisin pagasiruumi ja N. suusaboksi ning ma arvan, et sinna suusaboksi mahuks veel palju-palju, aga keegi siin kardab kilode pärast. Ma kipun arvama, et sellest 75st lubatud kilost oleme me veel kaugel.

Loomulikult tuli ette üllatusi. Esmalt pakuti lapsele pissipotti. No olgu, läheb ilmselt vaja ehkki ma naiivselt loodan lapse kohe suurele potile harjutada, aga see on üks neid “lapsevanem plaanib, aga laps otsustab asju” ilmselgelt. Siis ilmus välja kelk. Kelku oleks talvel muidugi vaja, aga too konkreetne oli kipakas ja sellise suure asja jaoks poleks seal katuseboksis ka ruumi. Tuleb järelhaagis osta… Siis tuli Meteroloog ja tal oli kaenlas kõrvits. Teil ju suur auto ja lapsele ikka head sööki vaja. Mm… Nojah… Lühidalt kokku võttes on meil nüüd autos üks suur kõrvits.

Meie mõte osta Slovakkiast ja Tšehhist head õlut ning teha Itaalias üks õli, pesto, ja tomatipasta peatus on ilmselt nüüd kindlalt plaanist maas, sest siis on tõesti juba järelhaagist vaja.

Ärkasime 6.30. Mina eriti magada ei saanud, sest Sipsikul olid hambad või midagi (tittede puhul on ikka “lihtne”, kui midagi on, siis on ilmselt hambad), seega ma võtsin ta endale kaissu ja see tähendas, et ma ei saanud magada. Ausalt, kuidas inimesed oma lastega voodeid jagada suudavad? Või teie lapsed ei anna teile maksahaake, ei löö jalaga ribidesse ja peaga vastu hambaid?

Kell 7.30 olime Plodivis, et süüa hommikust, kaisutada Franzu (eile tegime kassivahetust) ja pidada maha lahkumistseremoonia. Lapse korterist väljumisel viskas ämm põrandale tassi vett ja kõndis lapsega sealt üle. Toob reisiõnne ja koju tagasi.

Sofia ringtee on valmis ja peaaegu kuni piirini on suurepärane. Siis tuleb veeta umbes pool tundi munakiviteel, mida on betooniga parandatud ning et see on peamine ühendustee Serbiaga, on seal liiklust palju. Maantee ehitus käib, seega aasta-kahe pärast on see ehk möödanik.

Piiriületus… Tüüpiline Balkan. Mingeid radu maha märgitud pole, seega esmalt on üks rivi, mis äkitselt muutub kaheks ja siis kuueks. See, et putka kohal põleb punane lamp, ei tähenda midagi. Bulgaaria poolel läheb veidi üle poole tunni. Sipsiku kohta küsitakse vaid, et ega tal Bulgaaria dokumente pole, sest siis peaks need esitama. Serbia piiril on saba veelgi kaootilisem. Raske uskuda, et see võimalik on, aga on. Meie saba venib ja venib ja venib. Lõpuks saame leti juurde, N. annab dokumendid, tüüp sulgeb luugi ja asub siis ülima aeglusega oma just saabunud kohvisse suhkut lisama. Seejärel segab ta oma kohvi taskunoaga, mis tuleb muidugi ära puhastada ja siis on vaja oma istumiskohta kohendada. Meie muidugi ootame kogu selle aja. Mees avab luugi uuesti, vaatab dokumente ja kõnnib siin kolleegi juurde. Arutavad. Tuleb tagasi ja lehitseb mingeid pabereid. Lõpuks küsib N.-i käest: “Estonia?”. N. vastab jah. Tõepoolest, see ID-kaardile märgitud Republic of Estonia on tõepoolest see sama riik, mis serbia keeles ilmselt Estonija on.

Piir on ainus tõrvatilk, sest Serbia avaldab muljet. Võrreldes viimase korraga on teeehitus kiirerelt edenenud ja sõita on imeline. Veerand viieks oleme Novi Sadis ning me hotell on imeline. Otse Doonau kaldal, siin on bassein (õues ja Doonau kaldal), mullivann (vt eelmist sulgu), tuba on suur ja kena, teenindus laitmatu ja me maksame selle lõbu eest naeruväärsed 62 eurot. Ma arvan, et me hakkame siin edaspidigi peatume, kui Plovdivist autoga Kesk-Euroopa poole suunduma. Olenevalt piiril kuluvast ajast umbes 8 tundi sõitmist, mis on titega vastuvõetav aeg. Endale ka. Kannikas jääb kangeks ja ausalt öeldes ma selliseid reise pigem ei teeks. Kui autoga n-ö roadtrippi teha, peaks seal olema iga natukese aja tagant vaatamisväärsusi. Selline punktist A punkti B uhamine on tüütu.

Homme Slovakkia, aga loodetavasti saab enne seda Ungaris guljašši süüa.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s