Väike bulgaarlane

Sipsik on nüüd ametlikult ka Bulgaaria kodanik. Miks alles nüüd? Sest Bulgaaria on keeruline ja mina olin põikpäine.

Sipsiku sündides tuli meil haiglas täita mõned paberid, mille abil haigla Meyrini linnakesest (näib Genfi äärelinnana, tegelikult on eraldi linnake) Sipsikule sünnitunnistuse tõi. Minu põikpäisus seisnes selles, et ma ei soovinud Eesti dokumentidele meie kultuuriruumis mõneti võõrast isanime ning ega seal formularil nagu sobivat kohta ka polnud (sünnitunnistusel aga küll), seega leppisime kokku, et vaatame hiljem, mis selle nimega saab. Olgu aga ära mainitud, et seadusekohaselt tuleb lapse sünd kuue kuu jooksul Bulgaarias registreerida või vanemaid võib ähvardada rahatrahv.

N. võttis rahvusvahelisele sünnitunnistusele apostilli (ei peaks, aga noh… Bulgaaria) ning üritas siis suhelda nii Genfis asuva konsulaadi kui Bernis asuva saatkonnaga. Konsulaat maigutas suud ja saatkond teatas, et nemad küll last Bulgaaria kodanikuna ei registreeri, selleks tuleb kas ise Bulgaariasse minna või kedagi seda tegema volitada. Saatsime sünnitunnistuse ja avalduse, millega näitasime ära, kuidas lapse nime ladina tähestikus kirjutama peaks, Genfi sõbraga Bulgaariasse. Ta oli seal abiellumas, aga leidis mahti dokumendid N.-i emale üle anda.

Milleks oli vajalik see nimekuju kohta käiv avaldus? Sest see, kuidas nimesid kirillitsast ladina tähestikku või vastupidi muuta, on selline hägune ala ja sõltub veidi ka iga ametniku suvast. Eestlaste jaoks on kõik just nagu loogiline, aga tuletagem meelde, et näiteks inglise keeles saab Hruštšovist Khrushchev ja saksa keeles Veltševist Weltchev. N.-i nimi oli aastaid “valesti” kirjutatud, sest riigis on reegel, et nimekuju saab muuta vaid siis, kui sa tood ametliku dokumendi, kus su nimi on teisiti kirjutatud. N. sai Soomest ülikooli lõpudiplomi ja viis selle ametnikele, et oma nimi ära muuta.

N.-i ema käis tähtsas asutuses, kus keerutati dokumente ühte- ja teistpidi ning nenditi siis, et nii ei lähe teps mitte. Tahate lapse registreerida isanimega, mida sünnitunnistusel (lisaks apostillile ka vandetõlgi juures tõlgitud, sest neljakeelne sünnitunnistus ometigi ei päde) kirjas pole? Ema peab andma notariaalselt kinnitatud allkirja, et ta sellega nõus on! Oeh.

Jätsime asja sel hetkel pooleli ja algatasime protsessi uuesti, kui kõik elusalt ja tervelt Bulgaariasse jõudnud olime. Esmalt notarisse. Dokumendid valmistati ette, allkirjastasime ära ja naljatasin siis N.-iga, et näe, kirillitsas peaks mu nimes olev topelt i olema i ja igratko, aga vandetõlgi paberil on topelt i. Notar ehmatas ja sõnas, et see võib probleeme tekitada. Me otsustasime riskida ja jätsime dokumendid nii nagu nad olid.

Läksime linnavalitsusse. Tere, kus see osakond on, kus sünde registreerida saab? Teises majas. Lonkisime lõõskava päikese käes sinna, leidsime kabineti, N. andis dokumendid, tädike klõbistas veidi ja teatas, et vale piirkond. Me peame teise majja minema. See teine maja oli juhtumisi notari lähedal ja notar südalinna teises otsas. Lidusime lõõskava päikese all läbi kesklinna, et tublilt enne 12 kohale jõuda, sest muidu on lõuna ja oota siis paar tundi.

Tere, sooviks lapse ära registreerida. Dokumendid. Ma ulatan enda oma ka, ametnik heidab pilgu mu ID-kaardile. Välismaalane?! N. sõnab, et nojah, aga tema on ju bulgaarlane. Olgu, siis sobib. Viige aga esmalt oma dokumendid sekretariaati ja registreerige nende majja saabumine. Otsime õige koha ja naaseme siis lipikuga. Tädike hakkab klõbistama. Lapse nimi? N. ütleb nime. Kuna sündis? N. ütleb kuupäeva. Kus sündis? N. ütleb koha ja tädike ei tea, mis paik see on ja kuidas seda kirjutatakse. N. näitab sõrmega tädikese nina all olevale sünnitunnistuse tõlkele, kus kõik vajalik info bulgaaria keeles olemas on. Ema nimi on avaldusel teisiti kirjutatud kui tõlkel! Mina pööritan silmi ja sõnan N.-ile, et mul on täiesti ükskõik, seega käiku läheb “vale” nimekuju.

Lõpuks saame pliiatsiga suvalisele lipikule kirjutatud summa ja lähme  kassasse maksma. Makstud. N. annab oma telefoninumbri ja nädala pärast võime, kui kõik korras on, sünnitunnistusele järele tulla. Jah, sünnitunnistusele. Laps pole sündinud Bulgaarias, aga saab Bulgaaria sünnitunnistuse. Kui mina peaks mingil põhjusel kunagi Bulgaaria kodakondsust tahtma, saaksin minagi Bulgaaria sünnitunnistuse (kus oleks muidugi mu “vale” nimekuju). Mis on veider, aga nii asjad Bulgaarias käivad.

Täna käisime ja tõime paberi ära. Dokumente me lapsele tegema ei hakka, sest ID-kaarti saab alles alates 14. eluaastast, pass kehtib viis aastat ning dokumendipilte tehakse vaid fotokabiinides ehk et laps tuleks kuhugi tundideks ootama vedada. Eesti pass on reisimise mõttes Bulgaaria omast tugevam, seega milleks pungestada.

Üldjoontes ütleks, et läks lihtsamini, kui ma kartsin.

Muide, juhuks kui keegi selle üle pead murdnud on, siis lapsega reisides tuleks kaasas kanda sünnitunnistuse koopiat, et tõendada oma seotust lapsega ning soovitatavalt tuleks seda teha ka siis, kui sul on lapsega sama perenimi. Schengenis see paber senini kedagi huvitanud pole, aga Šveitsi piirivalvur soovis Bulgaariasse lennates (pole Schengen) seda näha. Olin lasknud N.-il igaks juhuks ka n-ö reisimisloa allkirjastada, aga see ei huvitanud kedagi. Mul oli korraks plaan Bulgaarias olles meile mõlemale lapsega reisimiseks notariaalsed volitused teha, aga need seotakse su reisidokumendiga ja ma pean enda omi kohe uuendama hakkama ning N. ilmselt lähiajal üksi lapsega ei reisi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s