Oh Plovdiv, mu Plovdiv

Harjutasime esimese nädala jooksul lapse vanavanematega ära ning kasutasime seepeale muidugi võimalust lapseta Plovdivis ringi luusida. Ennekõike seetõttu, et päeval on palav ning Plovdivi vanalinn asub küngastel, kus munakivisillutis kohati suurtest rahnudest koosneb.

Pühapäeval läksime lihtsalt sööma. N. rääkis mulle, et juba paari aasta eest veidi rohkem peenutsema hakanud Rahat Tepe söögikoht, kus me sageli õlut joomas ja pisikesi (ilmselt tindilaadseid) friteeritud kalu söömas käisime, on täielikult muutunud. Oligi ja ehkki osake minust igatseb vana Rahat Teped, on uus suisa imeline. Esiteks on neil oma kassike.

PL01

Muid kasse on ka, aga see on konkreetselt söögikoha kass. Ettekandjad on väga sõbralikud ja toit suisa uskumatu. Minu friteeritud kalmaarirõngad olid nagu kalmaarirõngad ikka, aga N.-i võetud kanasašlõkk oli sõnuseletamatult hea. Pugisime ja mõmisesime.

Kohe söögikohast üle tänava on väike käsitööliste punker ja ma muidugi pidin sinna sisse piiluma. Ülemisel korrusel valmistas üks naine maisilehtedest punutisi, kaunistusi ja nukke. Kohutavalt raske oli valida, sest need nukud nägid kõik nii armsad välja, aga katsusin end tagasi hoida ning piirdusin vaid kahega. Esialgu kasutame neid kuuseehetena ning kui Sipsikul mõistus pähe tuleb, saab ta need ehk endale.

Maisipunuja allkorrusel oli keraamik, kellega N. lobisema jäi ning selgus, et naise abikaasa on üks Bulgaaria tunnustatumaid kitarrivirtuoose. Nagu naine muigega nentis: “Ta mõtleb ja elab vaid muusika nimel, leiva pean mina lauale tooma.” Ma pean N.-i veidi torkima, et ta keraamikule helistaks ja külastusaja kokku lepiks, sest meid kutsuti nende juurde külla. N. arvab küll, et kuidas ta nüüd vanameistrit segama läheb, aga no kui nii tungivalt kutsuti, siis tuleb selline võimalus küll ära kasutada.

Kirikus käisime ka (pildil on kiriku kellatorn). Seal, kus septembri alguses Sipsik ära ristitakse ning huvitaval kombel oli samal ajal just ristimine käimas. Kui ristivanemad lapse nimel saatanast taganesid, kukkus laps kõva häälega karjuma. Järelikult siis ei tahtnud saatanast taganeda…

PL02

Järgmisel päeval viis N. mu hommikul kesklinna ning läks seejärel lapsega vanemate juurde, et rahulikult tööd teha (N.-il on lisaks CERNi tööle ka teine töö, hakkas teine ühe teadusajakirja ühe valdkonna toimetajaks) ning siis lõunaks samuti linna tulla.

Lonkisin esmalt läbi peatänava ääres oleva pargi, kus muuhulgas asetseb laulev purskkaev (või pigem muusikat mängiv purskkaev). Tunnistan ausalt, et pole seda kunagi ühtegi piiksu tegemas kuulnud, aga kui ma viimati õhtusel ajal selle kõrval istusin (ilmselt 12 aasta eest), oli ta täiesti räämas ja katki, seega ehk ta nüüd siiski laulab mõnd lugulaulu. Tuvidel on laulust ilmselt ükskõik, sest purskkaev on ideaalne spaa.

PL05

Peatänava postkontoripoolses otsas on käimas aktiivne sillutise remont (“suurepärane” ajastus, võinuks enne kultuuripealinna aastat omadega valmis saada) ning lisaks üritatakse sealt välja kaevatud Rooma riigi aegseid varemeid kuidagi paremini presenteerida. Plovdivi vanalinnas ei tohi ehitama hakata, seal on igal pool mingid sambad või mosaiigid peidus :)

PL06.jpg

Mulle meeldis aga hoopiski see maja, mis varem peatänavale ei paistnud. Ligadi-logadi, aga milline imeline sissepääs. Mulle meeldib osaliselt Plovdiv ilmselt nii väga seetõttu, et siin on palju ägedaid vanu maju, mis korda tegemist ootavad. Oleks nad korras, oleks ilus, aga selline lagunenud olek paneb fantaasia tööle, kuidas seda üles vuntsida saaks ning milline potentsiaal hoonel oleks. See Kapanas (Plovdivi hipsterirajoon) asuv maja on ses osas ideaalseks näiteks:

PL13

Ma luusisingi ennekõike ringi peatänaval ning loomulikult Kapanas. Kapana on laienenud. Või kui nüüd täpsem olla, siis Kapana kui linnaosa on ikka sama suur, aga selle hipsteriosa on laienenud, hõlmates peaaegu kogu Kapanat ning valgudes veidi ka kõrvaltänavatele. Pea igas majas asub mingi joogi- või söögikoht, lisaks peotäis poekesi ning tänavakunstnikele on antud vaba voli seinu kaunistada.

Peatänavale, mis kohe kindlasti enam Kapana ei ole, on ühele vanale äripinnale loodud Kapana galerii, mis loodetavasti jätkab tegevust ka pärast kultuuriaasta lõppu. Sissepääs on tasuta ning hetkel on selle esimesel korrusel 70ndate ja 80ndate moodsat kunsti ning teisel korrusel kaasaegne kunst. Minu absoluutseks lemmikuks oli Javor Konstadinovi töö “Tumedais ülikondades härrasmehed räägivad helgest tulevikust”.

PL16

Ühtlasi tahaks ma selliseid tugitoole nüüd.

PL17

Peagi saabus N. ning me sõime Liibanoni restoranis meeldiva hilise lõunasöögi. Arvega koos saime virsiku. Virsik oli suht toores, aga žest oli armas. Seejärel ostsime N.-ile tennised ning luusisime ringi vanalinna küngastel, et leida ristimispäevaks mingi söögikoht. Vanalinn on restoranide osas erakordselt vaene ning valida on põhimõtteliselt viie vahel, millest üks on vene resto ja teine vist töötab vaid ettetellimise peale ning suurtele gruppidele. Ilmselt lähme seega Rahat Tepesse, sest sealne söök oli hea ning õhustik hubane.

Järgmisel päeval kordus põhimõtteliselt sama muster ehk et N. viis mu kesklinna ja läks siis lapsega vanemate juurde. Sel korral tuli tal Susile uued rehvid alla saada ning minu eesmärgiks oli käia linnagaleriis ja paaris muuseumis.

Linnagalerii mind suurt ei vaimustanud, seega lonkisin vanalinna, et piiluda paari vanasse majja, mis muuseumitena avatud on. Plovdivis on üheksa vaatamisväärsust, mis on koondatud pileti alla, millega saad sa omal valikul siseneda viite ja pilet kehtib 48 tundi. Mul olid mõned sealt nimistust juba nähtud, aga see pilet andis motivatsiooni vaadata üle mõned kohad, kuhu ma muidu minna poleks viitsinudki.

Esimeseks peatuseks oli Balabanovi maja ning olgu siin vihjena öeldud, et majade sisehoovi võib rahumeeli piletita siseneda ja ringi vaadata. Balabanovi maja seest minu jaoks põnev ei olnud. Esimesel korrusel oli väljas veidi suhteliselt kehva kunsti ning teisel korrusel oli veidi mööblit. Maja on see vasakpoolne pruun.

PL18

Kohe Balabanovi maja kõrval on Hindlijani maja, mis oli väga lahe. Esiteks juba maja enda välimus.

PL20

Ja teiseks maja sisemus, kus hulganisti lae- ja seinamaalinguid (fassaadi ja tubade maalingud olevat kahel meistril kuus kuud aega võtnud) ning ajastutruud mööblit. Lisaks olevat sealne vannituba olnud esimene, kus kraanist kuuma vett tuli.

Ma üritasin seejärel külastada Nedkovitši maja, aga see oli mingil põhjusel lukus, seega ma lonkisin apteegimuuseumi juurde, mis ka Hipokraatese maja nime all tuntud.

PL24

Mul võiks selline köök olla. Oleks ju vahva sildikesega “Arseen” märgistatud sahtlikesest suhkrut võtta? Muuseum on tilluke, aga armas ning kõigele lisaks nägin seal täiesti hunnitut vaipa.

PL25

Viimase ponnistusena käisin ära Zlatju Bojadžijevi galeriis, mida ma jällegi pigem ei soovitaks. Kunstniku enda elu (mille kohta saab lugeda vaid bulgaaria keeles) oli muidugi põnev, sest näiteks sai ta insuldi ja õppis seejärel teise käega maalima. Insult (või käevahetus) muutis ka tema maalimisstiili.

Piletil on lisaks veel Stamboljani maja (pole käinud), amfiteater, varakristliku basiilika varemed ja rooma staadion (hetkel tasuta sissepääsuga), seega tasub piletit ostes käia neis kolmes viimases, apteegimuuseumis ja Hindlijani majas. Pilet on 15 leevi, üksikpiletid on 5.

Mina lõpetasin oma kultuuritamise Kontantin ja Elena kiriku kõrvale püsti pandud ikooninäitusel, mis oli väga ilus. Väike, aga ilus.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s