Oo see lõunamaine kuumus

Nii mõnedki põhjas elavad inimesed õhkavad lõunamaise kliima järele. Oh need viljad (nõustun ehkki mu soov end virsikuks süüa ei õnnestu – soe talv ja kevadine külm rikkus saagi), oh need soojad õhtud ja ööd (tinglikult nõustun, aga kui öö on nii palav, et vajab kliimaseadet, pole see enam mõnus), oh see aeglaselt kulgemine (puhkusel küll, aga kui sul on vaja asju ajada…)!

Meie kulgesime täna umbes kella kümneks linna. Esmalt ootasime kliimaseadmega korteris, et Lugupeetud Ämm juuksurist tagasi tuleks ning lasime siis lapseta jalga. Kell oli 11 ning me otsustasime takso asemel kesklinna kõndida. Esimesed paarsada meetrit kuni kilomeeter oli täitsa okei, siis hakkas ebanormaalselt palav. Sooja oli vist juba 28 kraadi.

Käisime prillipoes, põrkasime peatänaval kokku Arheoloogi isaga ja läksime siis sööma. Sain muuhulgas imelist praetud fetat, millel peal mett ja kreekapähkelid. Söögijärgne rammestus pluss kolmekümnest kraadist kõrgemale kerkinud temperatuur tõmbas kriipsu mu plaanile viia N. Kapanas asuvasse tšillikastmete poodi. Järgmine nädal siis. Mõtlesime hoopis postimaja tagant takso võtta, korterisse minna ning pärast mõningast jahtumist juuksurisse kõndida. Postimajatagune ei olnud kaugel, aga jalutuskäik sinna tundus erakordse eneseületusena.

Taksopeatuses polnud ühtegi taksot ja N. oli oma telefoni(d) maha unustanud. Taksopeatuse kõrval on bussipeatus ning tabloo väitis, et kohe tuleb 11, mis oli just see buss, mida vaja oli. Tuli kõike muid busse, saabus ka paar taksot, veel busse ja mitte ühtegi 11. N. arvas, et lähme 7 peale, see vist läheb ka enam-vähem õiges suunas.

Astusime peale, peagi kõndis me juurde piletimüüja ja lunastasime piletid. Plovdiv üritas ka mingit kaardiga viibutamise süsteemi luua, aga huvitavalt kombel läks süsteem paari kuuga katki (masinakesed on bussis muidu täisa olemas) ning kõik piletimüüjad tuli tagasi tööle võtta. Miks bussijuht pileteid ei müü? Sest piletimüük on selline vähetasustatud töö, mis on vaat et sotsiaalhoolekande staatuses. Bulgaarias on selliseid töid palju, sest oskusteta odavat tööjõudu on palju.

Piletimüüja võtab raha, võtab pakist piletid, rebib need katki ja ulatab meile. Pistan need kotti ning paar peatust hiljem tuleb kontroll. Kontroll kontrollib peamiselt piletimüüjat, et see raha oma tasku ei paneks või valesid pileteid ei müüks (vaatab seerianumbreid).

Ühel hetkel keerab buss paremale ja N. nendib, et oi, seda ta nüüd küll ei oodanud. Meil tuleb väljuda, et edasi kõndida. Õues on 34 kraadi sooja. Varjus. Veame end kuidagi juuksurisse (korterisse pole enam mõtet minna). Oo, kliimaseade. Ähvardan N.-i füüsilise vägivallaga, kui ta oma juuksed liiga lühikeseks pügada ja tuka ette lõigata laseb. Lepime kokku, et hetkel lühendab veidi ning kui laps ristitud ja fotod tehtud (tellisime fotograafi, sest hästi pildistada suutev Arheoloog on ühtlasi ristiisa ja seega veidi hõivatud) võib ta end kas või kiilaks ajada.

Istun tooli, N. tõlgib mu soovi (umbes 10 cm lühemaks) ning 20 minutiga on minu lõikus valmis. Siis on N.-i kord. Läheb ehk pool tundi. Mõlema lõikusele kehtib sama taks ning maksame kokku 14 leevi ehk 7 eurot.

Liipame korterisse. Siin on jätkuvalt kliimaseade ja Susi on viimased neli tundi seisnud lõõskava päikese käes. Peaks nagu Mägikülla tagasi minema (seal on märkimisväärselt jahedam), aga mõte praeahju meenutavast Susist tekitab soovi juua veel üks klaas mineraalvett ja oimetult diivanil lesida.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s