Korraks jälle titeblogi

Ma lubasin esmaspäeval, et kirjutan veidi sellest esimesest aastast koos Sipsikuga ning mul oli mõttes paar postitust, aga ausalt öeldes jookseb aeg muudkui käest ning mis ma siin ikka pikalt heietan. Pressime aga kõik ühte informatiivsesse teksti kokku!

Elu Sipsikuga on olnud üldjoontes tunduvalt lihtsam, kui ma endale seda ette kujutasin. Võimalik, et ma olin ette väga pessimistlik, aga pigem on vist asi selles, et meil on väga rahumeelne ja leplik laps. Head Bulgaaria geenid, nagu ma alati ütlen. Meist läksid suure kaarega mööda unetud ööd, gaasivalus lapse lohutamine ja suvalised nutuhood. Nutt oli asja pärast ning ise olime lollid, et kohe asjale pihta ei saanud, seega esimesed kaks kuud olid veidi rängad. Hetke pärast sellestki lähemalt.

Kas mind tabas esimest korda Sipsikut nähes enneolematu õnnetunne ja veendumus, et meie pere on nüüd täiuslik? Mm, ei. Ma vaatasin titte ja mõtlesin: “Nojah siis, väljas.” Tõelise kiindumuse tekkimiseni läks kaks kuud, sest just nii kaua läheb umbes aega, et tited naeratama hakkaks. Muide, kummutagem siin veel üks müüt. Mulle väideti, et pärast lapse saamist hakkavad mulle ka teiste inimeste lapsed huvitavad tunduma. Ei, ei hakanud. Ma ehk mõistan mingeid asju paremini (näiteks ei pöörita lennukis karjuva lapse pärast silmi), aga see ei tähenda, et mind kõik muud maailma lapsed kohutavalt huvitaksid.

Mul oli plaanis Sipsikut aastake imetada ja et see pidi “kõige loomulikum asi maailmas” olema, ei arvanud ma eales, et seal võiks mingit probleemi tekkida. Haiglas anti lapsele veidi RPAd juurde, kuid muidu tunnistati igasugused imetamisvõtted täiesti pädevaks. Sipsik oli kogu aeg kaanina mu küljes, mis tekitas lõpuks meeletut valu (mõned kehaosad ei ole nii intensiivseks töötlemiseks loodud ja blondid on muide ses osas tundlikumad) ja isegi hirmu ning viha. Miks sa jälle tahad? Sa ju alles pool tundi tagasi lõpetasid! Kaal kasvas visalt ning esimesel kuul võttis Sipsik RPA toel kaalust juurde vaid lubatud miinimumi. Mina otsustasin, et aitab, jätame RPA ära ning vaatame, kuidas läheb. Järgnesid kolm piinarikast nädalat, mille lõpuks oli kaaluiive nii väike, et arst kohe RPAd anda käskis. 

Mina kukkusin sel hetkel vaimselt kokku. Sest “kõige loomulikum asi maailmas” ja “iga naine suudab” ja “rinnapiim on lapsele parim” jne. See positiivne propaganda on tore, kuniks sa selle teise otsa jääd ning see su tumedasse auku lükkab, sest ilmselgelt oled sa saamatu ema, kehv abikaasa (sic!) ja mõttetu naine, kelle laps nüüd kannatab.  RPA on ju solk, nagu nii mõnigi kõva häälega kuulutab.

Lisaks hüsteerilisele nutmisele (tänan küsimast, igal õhtul, kui N. koju oli tulnud ja lapse minult üle võtnud) üritasin ma järgneval kahel nädalal teha kõik, et olukord muutuks. Guugeldasin end lolliks ja proovisin kõike. Lühikokkuvõte: midagi ei aidanud. Tsiteerides mu ema: kõik ei ole lüpsilehmad. Ei aita ükski toit või ravimtaim, ei aita intensiivne pumpamine (tekitab vaid alaväärsustunnet) ega nõelravi (jah, ma proovisin isegi seda. Häda ja härjad ja kaevud, eks).

Lisaks napile kogusele oli Sipsikul ka võimas tagasiheide ehk et söödust pool lendas ilmselt tagasi. Õnneks ilma maohappeta. Paksendusega piima toel hakkas laps kosuma ning viiendaks elukuuks oli meil laps, kes öösiti ei söönud, mis oli pagana mõnus. Kuuendal elukuul keeldus Sipsik rinnast lõplikult ja see oli ka arusaadav. Jäi vaid pudel, mis tänaseks sisaldab suuresti lehmapiima. Viimane pulbripakk on peaaegu tühi.

Sipsik on oma esimesel eluaastal olnud erakordselt vahva reisisell ning käinud kaheksas riigis (kui arvestada sisse ka Varssavi lennujaam). Ta on uudishimulik ja parim viis ta paha tuju leevendada, on temaga uksest välja astuda. Jorin lakkab hetkega.

Ta on ka hea magaja, uinudes iseseisvalt (lutt ja kaisujänes on truud kaaslased) ja tehes enamasti kaks uinakut. Enne 9. elukuud jätsime ta tema enda tuppa ööseks magama, mis parandas hüppeliselt meie unekvaliteeti, sest Echenevex’sse kolimisest saadik magas üks meist temaga ühes toas ja see isik ei maganud alati kõige paremini. Viimased poolteist kuud magab ta ärkamata hommikuni. Tõsi, varsti läheme me Bulgaariasse ja mul on kuri plaan lutt maha jätta, seega mõned unetud ööd ja raskemad uinumised ootavad meid ehk ees. Enne kui keegi küsib, siis jah, me tegime alates 6. elukuust leebet unekooli, kus laps pannakse voodisse, kõnnitakse toast välja ja minnakse nutu peale kohe tagasi. Esimesed nädalad tuli naasta üle kümne korra, kuid neid kordi jäi ajapikku järjest vähemaks ning ühel hetkel avastasime, et ei tulegi tagasi minna. Laliseb jänesega juttu rääkida ja jääb ise magama.

On see magamine kuidagi meie teene? Oleme me mingid imelised lapsevanemad? Ei. Meil on lihtsalt selline laps, keda oli lihtne suunata. See on üks tõdemus, mis mulle aasta jooksul kohale on jõudnud. Inimesed on erinevad ja tited on inimesed, järelikult on täiesti loogiline, et tited on erinevad. See, kui kellelgi laps ei maga või söö, pole enamasti  kehv kasvatus vaid lapse eripära.

Muide, kas laps on rahulik, sest et vanemad on rahulikud või on vanemad rahulikud, sest et laps on rahulik?

Lõpetuseks mõned asjad, mis ma ostsin ja mis mulle kasulikuks osutusid:

Amby kiik, kuhu võib lapse teoreetiliselt juba sünnist magama panna, aga me kasutasime seda alates umbes kolmandast elukuust. Sipsik tegi seal oma uinakud ja sageli uinutasime ta seal ööunne, kui ta rahuneda ei tahtnud. Ööseks me ei julgenud teda miskipärast kiike jätta ehkki tegelikult võib. Kui laps hoogsalt pöörama hakkas, tuli kiik kahjuks kokku pakkida.

Oscha Cairis kandekott, mis on kõhukoti ja kandelina hübriid. Lihtsam kasutada kui kandelina ning Raadiohääl, kes seda mult korra laenas, pidas seda enda kõhukotist mugavamaks (ma ei tea, milline tal oli). Ma ostsin ka lina, aga ausalt öeldes olen ma seda kaks korda kasutanud. Mul oli vaja laps enamasti kusagil kodust väljas enda külge siduda ja pika linaga kusagil parklas mässamine tundus liiast. Lisaks on mul ka K’tani “kandelina”, mis oli kasutuses alguses, kui Sipsik kandekoti jaoks liiga tillu oli ja linasse ma teda mässida ei osanud (ei oska siiani).

Imse Vimse mässimislina, mida ma küll lapse pambuks mässimiseks ei kasutanud, kuid mis on ikka veel tekina kasutuses. See võtab vähe ruumi, aga on mõõtudelt suur, seega see on meiega kõikidel reisidel kaasas käinud.

Riidest mähkmetest ma juba kirjutasin. Tänaseks oleme mähkmepaberist suuresti loobunud (ilmselt juba karastunud) ning pesutsükkel on kord kolme päeva tagant, mis on tekitanud väikese lõhnaprobleemi vannitoas, aga õnneks meil on aknaga vannituba.

Ja mänguasjad? Neid on täpselt nii palju (pildilt puudu kaks sünnipäevakingitust ja raamatud):

m2nguasjad.jpg

Jah, Franz kuulub mänguasjade kategooriasse. Jah, mu meelest on tal juba liiga palju mänguasju. Vähemalt pooled neist on kingiks saadud.

6 comments

  1. Nell

    Mõnus lugemine ja täitsa mitmed minuga samas seisukohad. Nii see, et laste omamine paneb ka teiste lapsed meeldima (6 aastaga pole veel juhtunud) kui see, et imikut ei saa ju tegelikult treenida või koolitada. Nii magamine kui gaasivalud ei ole suuresti vanemate “teene” vaid sõltuvad pigem sellest, milline laps kellelgi sattus. Kui ikka väike inimene on kehva unega siis 2-kuuse basskõlari kõrvale magama panek kohe kindlasti ei “treeni” teda paremaks magajaks (mulle kunagi üritati nii väita, et laps PEAB magama igal pool ning uinuma iga mürataseme juures).

      • Nell

        Seda küll, mu kutt titena magas kõige paremini veoautos, turvahäll oli istmete vahel ehk otse mootori peal ning mootori vibratsioon muudkui uinutas.
        Aga laiemas plaanis siiski väikeste inimeste närvikava mürakeskkonnas treenimist ei poolda :)

  2. Manjana

    laps on siis rahulik, kui ema on rahulik. ma olin suht veendunud, et peale mu emotsioonide luges ta ka mu mõtteid ja ma õppisin ainult lastele kuulamiseks sobivaid mõtteid mõtlema :P

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s