Täna siin, homme seal

Sellise minipuhkuse järel kuluks nüüd üks puhkus ära…

Reede hommikul ei tundnud N. end just kõige värskemalt, aga arvas siiski, et me võiks Brockenile minna. Ma olin kellaajad välja vaadanud ning utsitasin eriti aeglaselt venivat N.-i takka, et me rongist maha ei jääks. Muidugi ei suutnud me esimese hooga Wernigerodes seda õiget kohta leida ning tegime ebavajaliku tiiru ümber rongijaama, mille tulemusena suutsime peaaegu tülli minna ning alla anda. Parkisime jaamahoone ette ära ja pidime vaid uurima, kuna järgmine rong läheb. Minu üllatuseks oli aga see eelmine rong veel ees (see oleks pidanud umbes sel hetkel, kui me parkisime, minema vurama), seega ostsime piletid ja meid utsitati kiiresti rongile minema. Tegime seda ja passisime siis veel mõnd aega enne kui rong päriselt liikuma hakkas.

Sõit oli päris tore. Pileteid kontrolliti küll mingil põhjusel kaks korda ja meie lähedal istuvad vanurid ostsid rongisaatjalt rõõmsalt aga napsupudeleid, aga kõik oli väga muhe. Brockeni nõlvadel on toimunud suuremat sorti metsatulekahju (ilmselt umbes kahe-kolme aasta eest), mistõttu oli kohati aknast välja vaadata veidi kurb, aga küll loodus taastub.

Brockeni otsa jõudes oli udune, külm ja rõske, seega tegime pilti, ostsime lapsele suveniiripoest väikese rohelise Trabandi ning läksime rongi peale tagasi. Tagasisõit oli mõnevõrra tüütu, sest laps tahtis magada, aga iga natukese aja tagant käis kõll! ja meeldiv hääl teadustas jälle midagi. Ma ei viitsinud neid kõlle enam kuulata, sest eeldasin, et küllap nad samu asju kordavad, mida üles sõites juba kuulda sai.

Ühes peatuses valgus kogu mass maha ja rong seisis väga pikalt. Ma ei osanud esialgu midagi halba kahtlustada, aga kui rong liikuma hakkas, liikus ta tagasi Brockeni suunas! Selgus, et mingil põhjusel on mõnedel kellaaegadel rongiliiklus veidi kummaline, seega me saime küüsi närida, et kas me järgmises peatuses vastassuunas minevale rongile jõuame või mitte. Jõudsime!

Tagasi Wernigerodesse jõudes oli rongidest mõnevõrra kopp ees… Suund Braunschweigi poole ning jõudsime hotellis vaid korra hinge tõmmata, enne kui oma hispaania sõbraga kohtuma lippasime. See kohtumine jäi loodetust napimaks, sest Sipsikul oli veidi paha, seega mina sain endale virila lapse, kellest hotellis küll ülimalt entusiastlik ja üldse mitte väsinud laps sai, ning N. läks ühele teisele kohtumisele. Vähemalt õnnestus mul selle kohtumise käigus õhtust süüa. Istusime Dubrovniku nime kandvas söögikohas ja hispaanlane rääkis lõbusa loo, kuidas ta oli samas kohas jalgpalli maailmameistrivõistuse finaalipäeval einestanud ning siis ettekandjalt küsinud, et noh, suur päev, eks? Hoiate ikka omadele pöialt? Ettekandja kostis vastu, et ei, nemad on albaanlased ja Prantsusmaa poolt. Säh sulle rahvusrestorani siis.

Järgmisel hommikul sõitsime rongijaama, mille ees oli lademetes politseiautosid ning trehvasime seal järjekordse tuttavaga. Veidi jalutamist ja kohvikutamist ning siis tuli kenamad riided selga tõmmata, Wolfenbüttelisse sõita ja pulma minna. Pulm oli kena. Suurema osa laulatusest tuli meil jauravat Sipsikut rahustada, aga seejärel otsustas ta uuesti tsiviliseeritult käituda ning nii õnnestus isegi pulmatorti süüa.

Järgmisel hommikul põikasime oma vanast kodust läbi, et Majahaldja ja Baieri Härrasmehega kohtuda. Pepsigi on ikka veel alles (aga veidi kõhnem). Oli armas. Mõlemad pole vaat et üldse muutunud ning kinkisid Sipsikule hiiglasliku mängupõdra, mis lapsega suht ühes mõõtkavas on.

Pikk sõit Freiburg im Breisgausse, kus oli me vahepeatus ning jõudsime sõidu ajal järeldusele, et järgmisena koliks vist ikka pigem Lõuna-Saksamaale kui Šveitsi. Põhjusid on mitmeid, aga mis neist ikka rääkida, paar aastat ei koli me veel kuhugi. Freiburg näis väga ilusana ning meil oli plaan seda järgmisel päeval paar tundi avastada. Ilmselgelt jäi see tegemata, sest kui ma hommikul kardinad akna eest tõmbasin, vaatas mulle vastu paduvihm.

Noh, vähemalt jõudsime varem koju ning kass oli selle üle ainult rõõmus. Nüüd tuleks kuivatist pesu ära tuua, homme tuleks kohver uuesti ära pakkida ning kolmapäeval võtan Sipsiku kaenlasse ja lendan Eestisse. Nagu mingi mustlaslaager…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s