Hambuline krõbekana

Oh las venib ja venib see reisikiri…

Oma viimasteks Hispaania päevadeks rentisime auto, et külastada kohti, kuhu rongiga mugavalt ei saanud. Esimesel päeval võtsime suuna Écija ja Carmona peale.

Écijat oli mulle sõber soovitanud, aga linnakesse jõudes olime esmalt veidi segaduses, sest see ei tundunud midagi nii väga erilist. Ma olin põgusalt linna kohta uurinud, aga ausalt öeldes mitte eriti süvenenud, seega me kõndisime üsna suvaliselt ja esialgu pigem piirkonnas, kus midagi erilist polnudki. Seejärel sattusime õigesse kohta.

Ma ei ütleks, et Écija oleks koht, mida kindlasti külastama peab, aga kui käsutuses juhtub olema auto ning suund on näiteks Córdoba poole, siis see jääb täpselt tee peale. Linnake on veidi räämas, aga sea leidub mõningaid pärle (turiste samas eriti mitte).

ec07.jpg

Mõningase otsimise tulemusena leidsime ka meeldiva söögikoha, kus lõunastada ning me toidud olid, nagu Hispaanias enamasti juhtunud on, imelised.

ec08.jpg

Sõin oma kaheksajala ära ning mekkisin siis N.-i krõbedat kana (seda tuli üüratu kogus). Krõbistasin seda veidi ja siis tõmbasin keelega üle hammaste. Tõmbasin ja süda jäi hetkeks seisma. Mul on üks tagumine hammas, millel närvid lapsena ära suretati ning mis on suuresti üks suur plomm. Selle hamba esikülg oli suuremas osas ära tulnud. Oh sa… Valu õnneks ei olnud, sest suretatud hambal pole millegagi valu tekitada. Ma ootan Šveitsi arstilt nüüd implantaadi kalkulatsiooni ning ma arvan, et see summa võtab minestama. Eestis tegemine pole väga mõeldav, sest arsti juures tuleks käia sageli ning kui mu Šveitsi kulud katab suuremalt jaolt kindlustus, siis mu lennukipileteid nad kinni ei maksa.

Näete. Ongi vanainimese blogi juba. Räägime implantaatidest ja arstil käimisest.

Söök söödud, liikusime auto juurde ja vurasime Carmonasse. Carmona peamine vaatamisväärsus on künkal asetsev n-ö vanalinn, mille kitsad tänavad korduvalt küsima panevad, et kuidas need kohalikud siin küll autodega sõita suudavad. Kogu vanalinn pole enam müüriga ümbritsetud, aga kui auto kesklinna parkida, saab ilusasti vanast väravast siseneda.

ec09.jpg

Seal värava kõrval on turismiinfopunkt ja ühtlasi võimalus müürile/kindlusesse ronida, mida me muidugi tegime, sest loota võis head vaadet. Vaade linna uuemale osale:

ec10

Ja vanalinnale:

ec12.jpg

Midagi muud põrutavalt põnevat seal kindluses vaadata vast polegi. Kui, siis ehk vaid aukudes istuvaid tuvisid. Neid oli palju ja auke ka.

ec11.jpg

Carmona on suuremalt jaolt lubivalge, mis särava päikese käes suisa pimestavalt mõjub. Suuremalt jaolt, aga mitte täielikult, sest siin-seal on näha ka teistsugust lähenemist.

ec13

Carmona näis muideks täiesti inimtühjana ning tänavatel jalutades tekkis kohati tunne, et siin ei elagi kedagi, aga muidugi oli tegemist esmaspäevase pärastlõunaga, seega inimestel oli kas töö või siesta.

ec14

Lahked kohalikud olid vahel lahti jätnud oma esiuksed ja nii sai piiluda nende ilusatesse koridoridesse. Majad võivad ju lubjatud olla, aga keraamika on hinnas.

ec15

Linnakese teine värav avaneb Andaluusia laiuvatele väljadele ning mulle meeldis kohutavalt kahest väravast avaneva vaate kontrast. Üks avaneb linnast linna ja teine linnast lõpututele (veel) rohelistele väljadele.

ec16

Oma lonkimise lõpetasime Parador de Carmona nime kandva luksushotelli juures, mis vanasse kindlusesse/paleesse püsti pandud on.

ec17

Sinna hotelli võib julgelt sisse astuda ning sammuda kohvikusse, kust avaneb veelgi parem vaade nondele rohelistele lõpututele väljadele. Meie võtsime väikesed joogid ja lasime silmal puhata.

ec18

Ühel hetkel tulid meie lähedale kudrutama turteltuvid. Neilegi meeldis ilmselt vaade.

ec19

Carmona meeldis mulle, sest see oli mõneti nii eriskummaline. See ei paista piltide pealt kuidagi välja (sest ma ei teinud seal eriti pilte), aga seal vanalinnas kõndides tekkis kohati tunne, et sa satud iga natukese aja tagant mõnda muusse linna. Linnakese olek ja välimus muutusid ning mõneti on mu mälestused sellest kohast väga killustunud, sest see paik oligi nagu kildudest kokku pandud.

Me sõitsime Sevillasse tagasi ning avastasime, et tolle parkimismaja juurde, kuhu me auto jätta tahtsime, ei ole võimalik kuidagi saada. N. sai oma närve eriti kitsastel ja samas täiesti täis pargitud tänavatel proovile panna ning lõpuks ma lihtsalt jätsin ta parkimiskohta otsima ning suundusin Sipsikuga ära hotelli, sest aeg oli hiline ning plahvatus kerge tulema. Nii lapsel kui ka mul, olgu tõe huvides ära märgitud.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s