Konn-hobune

Käisin täna Sipsikuga matkamas. Korralikult matkamas ja täitsa üksi, sest N. on juhtumisi Minskis. Miks Minskis? Ta läks ühele sõbrale külla. Sellega on tegelikult seotud üks naljakas lugu. Sipsik oli umbes kahekuune, kui ühel hommikul teatas N., et ta ostis endale eelneval ööl odavad piletid Minski, et ühele netituttavale külla minna. Mina röögatasin: “Mis mõttes “endale”?! Aga mina?!” N. üritas mulle väita, et tegu pole kohaga, kuhu väikest last viia ja äkki on ohtlik jne. Kui te pole veel senini aru saanud, siis N. on veidi kanaisa ja mina mõneti rongaema (Perekooli standardite kohaselt vähemalt). Tore linnuperekond. Aga see selleks.

Meite lapse hoiab kõige paremini rõõmsas tujus see, kui tal huvitav on ehk et tuleb kodust väljas käia. Ega ma saan temast aru ka – samad toad, samad lelud, sama ema – igavavõitu ju! Seega ma otsustasin, et kõigi vaimse tervise huvides võiks paar matka teha (ma teen siin Sipsikule liiga, tegu on erakordselt rõõmsameelse ja rahuliku lapsega). Täna läksime otse mäkke ja sinna samma, kus ma talvel räätsadega käisin. Kaks tundi mäkkekõndi onnini, poolteist tundi tagasikõndi ja ma arvan, et homme ma heal juhul kärutan temaga veidi, aga teist matka ma küll ette ei võta. Jalad on veidi sodid.

Kõndisin ja mõtisklesin. Muuhulgas meie lapse multikultuursuse ja mitmekeelsuse üle. Erinevaid nüansse on palju. Lihavõttedki on näiteks erineval ajal ehkki see on selline tühi-tähi, sest ma ise lihavõtetest suurt ei hooli. Jõulukinke antakse erineval ajal. Päkapikud! Aga see selleks.

Keel on see, mis peagi põnevaid hetki tekitama hakkab. Võtame näiteks hobused. Eesti keeles hobune, bulgaaria keeles кон. Kas te kujutate ette lapse segadust, kui ta on ära õppinud hobuse bulgaariakeelse nime ja siis ema näitab mingi väikese hüppava looma peale ja väidab, et see on konn?

Või kui ema raputab pead ja ütleb: “Ei!”, aga isa noogutab pead ja ütleb: “Не!“?

Kõige koomilisem on see, et bulgaariakeelsed roppused on osaliselt eesti keeles täiesti kasutusel olevad sõnad. Putkast ma kunagi juba rääkisin, aga ohutu väike “kurr” on mitte just kõige viisakam viis meessuguorganitele viidata. Kurrunurruvutisaar saab seepeale hoopis omapärase tähenduse. Olgu siin öeldud, et  N. on üks neid inimesi, kes peaagu mitte kunagi ei ropenda ja väidetavalt tuleb seda ette vaid teatavates töistes olukordades, seega loota võib, et bulgaariakeelsed roppused jäävad lapsele pikaks ajaks võõraks. Aga ikkagi, ma pean Pipi ümberkirjutama.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s