Tagasivaatavalt

Eestis oldud aeg läks linnulennul nagu ta enamasti ikka minema kipub ja tegemata jäi terve hunnik asju, mis pole samuti eriti imestama panev, sest esiteks olid jõulud ja paljud kohad, kuhu ma minna tahtnuks, kinni (Kumu näiteks) ja esimesel jõulupühal tervitas Sipsik meid rögase köhaga, mis meie plaanidele mõningase kriipsu peale tõmbas. Tuntud rongaemana jätsin Sipsiku paaril korral N.-iga koju, et vähemalt kõik olulisemad Tallinna inimesed ära näha saaks. Isegi raamatupoes sai luusida ning ma suutsin end tagasi hoida ja ostsin vaid kaks raamatut. Mõlemad Sipsikule. Khm. No ja tegelikult ootas mind vanemate juures juba kuhi, sest liitusin Rahva Raamatu kahe raamatuklubiga ning lisaks sain sünnipäevaks ka kaks raamatut. Mul ei õnnestunud saada raamatut, mida ma õe juures nägin ja mis Sipsikule meeldis, sest see on välja müüdud. Kaalusin korraks raamatu salamisi pihta panemist, aga ma kahtlustan, et Mõmmik (kutsugem nii mu aasta lõpus aastaseks saanud õetütart, sest ta meenutab mulle veidi Mõmmiaabitsa Mõmmit) oleks selle üle kurvastanud. Tea kas kellelgi võiks raamat nimega “Tähtis nina” üle olla?

Tartus sai õnneks käidud juba enne jõule ning seal oli ka kõige jõulum tunne, sest lund ja tuisku oli. Jõuluturg oli omapärane, aga kui kuuma glögilaadset toodet (kuum mahl vürtsidega) ja vahvleid saab, on elu ilus. Sipsik sai täiesti plaaniväliselt Aparaaditehase poekesest käsitööna valminud jänese. Koos Saksamaalt saabunuga sisaldab ta jäneste kollektsioon juba kolme elukat. Ühtegi karu polegi. On kaks karu. Eestist sai Sipsik kingituseks ühe ja kevadel teda oodates ostsin ma talle Möhi.

Prantsusmaale lend oli veidi raskem kui Eestisse tulemine, sest Sipsik on ilmselgelt hommikuinimene, seega edaspidi rihime vaid hommikusi lende. Eestisse lendamise ajal magas ta maha kaks maandumist ja ühe õhkutõusu ning ei vigisenud kordagi. Prantsusmaale lendamine tõi osaliselt tänu tatitõvele välja miski virila looma, keda meie majapidamises harva kohtab. Kõige hullem polnudki, lihtsalt väsitav. Asja tegi huvitavamaks veel see, et me istusime äriklassis. Ma olingi veidi hämmingus, et miks meil Eestist tulles suisa 5 pagasiühikut on ning mu hämming suurenes, kui meile enne õhkutõusmist vett ja mahla pakuti. Küsisin N.-ilt, et kas ta on meile kogemata äriklassipiletid ostnud või? N. arvas et ei ole, aga võttis siis oma pileti välja. Äriklass mitte, aga mingi premium küll. Selgitabki miks piletid kuidagi kallid olid. N. mainis seda pileteid ostes, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest esiteks ongi detsembri lõpus piletid kallid ja teiseks on Eestisse lendamine enamasti kallis. Udupeen. Süüa anti. Siit soovitus algajale terroristile. Kui tahad lennukit kaaperdada, siis osta premiumklassi pilet. Saad koos söögiga metallist noa ja kahvli. Siin meenub mulle küll üks koomik, kes kunagi ütles, et kui keegi suudab küünetangidega lennuki kaaperdada, siis on ta seda lennukit igati väärt.

Üks tükk pagasit jäi muidugi Varssavisse maha ning see on nüüd juba kolmas kord siin elatud aja jooksul, kui meil pagas maha jääb. Õnneks saabus kohver, kus oli suurem osa Sipsiku garderoobist ning naljakal kombel saabus ka kiiklammas. Kui me taipasime, et meil on rohkem kui kaks ühikut pagasit, hakkas meid kummitama mõte osta Sipsikule kiiklammas. N. tõi ühe Viru tänavalt ära, mu isa pakkis selle kuidagi sisse ja Prantsusmaale ta lendas. Lennujaamas märkasin neid lambaid ka nännipoes müügil ja uurisin asja lähemalt. Hind oli sama ja müüja väitis, et korralikumad lennufirmad lubaks lamba poekotina käsipagasisse võtta. Vaat kus lops.

Koju saabudes rullis Franz end rõõmust põrandal ringi ja kadus siis kuni hommikuni õue, mis oli enam kui ebatavaline. Minu enesetunne oli erakordselt räbal, Sipsiku oma ka, kodu (ja voodi!) oli jäiselt külm ja rõske, sest küttesüsteem oli end otsustanud välja lülitada (olime selle 18 kraadi peale sättinud, aga ilmselt oli midagi nihu läinud). Panime magamistuppa puhuri, N. täitis kuumaveekoti, mina jõin Fervexit, Sipsik karjus ja ma üritasin välja mõelda, et kas peaks temaga haiglasse sõitma, sest äkki on tatt kõrva läinud või midagi. Lõpuks ta rahunes ja jäi N.-i rinnal magama ning küttesüsteemgi leebus ja lülitas end öösel sisse tagasi. Kass naasis umbes kuue paiku hommikul. Me muidugi üritasime teda öösel tulutult kutsuda ja N. tegi isegi tiiru ümber maja, aga ta muidugi ei tulnud kutsumise peale. Tüüpiline.

Aastavahetuse ilutulestikku vaatasime aiast. Kaugelt kumas Genfi oma, midagi oli ka lähemal, aga suuremat sõda siin ei toimunud. Pärast Saksamaad on kõik ilutulestikud muidugi tillukesed.

2019 on käes. Vaatab, mis saama hakkab.

Advertisements

2 comments

    • Rohelohe

      Ma originaali kohta ei oska öelda, aga kui sellel on kõristi loomade nina kohal, siis on sama asi. Ma lähen nüüd Raamatukoi lehele uurima :D

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s