49-16-22-8-3-3

Aasta jälle möödas ning on aeg vaadata tagasi loetud raamatutele. Ei ole vist eriti üllatav, et lugemus märkimisväärselt kukkunud on, aga samas saab nüüd eputada, sest üks keel on jälle juurde tulnud ja loen suisa neljas keeles. Mis sellest, et prantsuse keeles ülilihtsaid asju loen.

49 raamatut, millest 16 eesti keeles, 22 inglise keeles, kaheksa saksa keeles, kolm prantsuse keeles ja lõpuni lugemata jäi ka kolm. Noist ühte ei kavatse ma pigem uuesti kätte mitte võtta ja selleks raamatuks oli “Shantaram”, mida mulle kiideti, aga mille ma pärast esimest peatükki kinni panin ja enam avada ei tahtnud. Võib täitsa olla, et asi oli tõlkes (eestikeelne raamat oli), aga mul ei tekkinud piisavalt huvi, et seda originaalis kusagilt välja otsida ja lugeda. Teisena jäi pooleli Han Kangi “La végétarienne”, millest poole suutsin läbi lugeda, aga siis stiil muutus ning koos sellega ka sõnakasutus ning kui esimeses pooles suutsin ma mõtet jälgida, siis teises pooles oli see liiga keerukas. Proovin uuel aastal uuesti. Kolmandana jäi pooleli Vladimir Zarevi “Familienbrand”, mille lugemine sattus lihtsalt veidi kehvale ajale ning vajanuks rohkem keskendumisvõimet, kui mul tol hetkel oli. Võtan uuel aastal uuesti käsile ja loen läbi terve triloogia.

Hetkel on mul pooleli neli raamatut. Saksa keeles see kunagi mainitud Sebastian Sicki keelekolumnide raamat, mis kolimise käigus mu kirjutuslaual muude asjade alla mattus ja mille ma alles praegu avastasin :). Eestikeelsetest on pooleli Eno Raua “Lugu lendavate taldrikutega”, mida ma lapsena vist lugenud polegi, aga et ta mulle Rahva Raamatus ette jäi ja mulle Raud meeldib, siis ostsin muidugi kohe ära. Võin alati väita, et Sipsikule, aga tegelikult ikka endale. Teiseks on pooleli Andres Adamsoni “Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita” ning seda julgen soovitada küll. Väga põnev on ja silmiavav ka. Inglise keeles on pooleli too Follett, mida ma alguses Eestisse kaasa võtta tahtsin, aga N. pööritas veidi silmi ja arvas, et äkki ei veaks tellist kaasa. Liiatigi kui ma seda tagasi ka vedada tahan. Kolmandik on loetud ja on suisa imeline.

Mis mulle sellest 49st eriti meelde jäid?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”
Sünged tulevikuvaated on mulle alati meeldinud ja Atwood enamasti meeldib ka, seega ei ole vist midagi imestada, et mulle “Teenijanna lugu” meeldis. Kui järg kord välja tuleb, loen kindlasti läbi.

Michael Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu”
Mõtlemapanev raamat, mis tuletab ka ühtlasi meelde, et tagantjärele on ikka hea tark, ilus ja tubli olla. Tolleaegne Euroopa oli hoopis keerukam koht, kui meile lihtsustatud ajalookäsitluse põhjal mõelda meeldiks.

Andrus Kivirähk “Tilda ja tolmuingel”
Sain selle õe käest sünnipäevaks ja lugesin eile, kui mul pea tatti täis ja olemine räbal oli, läbi. Imeline lugu, mis kaunistatud täiesti erakordsete akvarellidega. Mina ilmselt tolmuingleid näha ei suuda, sest isegi kui ma poleks haiglas sündinud, ei paista 30. detsembril kell 17.10 kusagil Eestis päike. Ei paistnud aastal 1983 ja ei paista ka nüüd.

Daniel Kehlmann “Maailma mõõtmine”
Lõbus raamat. Sakslase kirjutatud lõbus raamat. Wunderbar!

Rein Raud “Kell ja haamer”
Eestimaine maagilise realismi hõnguline teos, mis hüppab ühest ajastust teise ja harutab vaikselt oma lugu lahti. Lõpp jäi veidi lahjaks, aga muidu olin täiesti vaimustuses.

Marina Stepnova “Itaalia õppetunnid”
Stepovna “Lazari naiste” vastu see teos ei saa, aga see ei tähenda, et see siiski lugemist väärt ei oleks. On. Vägagi on.

Leelo Tungal “Seltsimees laps”
Pole vist midagi lisada vajagi? Homme näeb ETVst filmi, aga et ETVs subtiitreid pole, ostsin N.-ile filmi DVD. Täiesti isekalt, sest ma tahan ise seda filmi näha. Vaatame ehk õhtul ära. Või homme.

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”
Ilmselt veidi šokeeriv raamat, aga pagana hästi kirjutatud ja võttis igavese elu üle mõtlema küll. Tahaksite ikka sadu aastaid elada, kui… Ahh, mis ma ette ära räägin. Lugege ise, kui suudate.

Frederick Forsyth “The Day of the Jackal”
Ma ei loe üldiselt põnevikke, aga seda raamatut ma muidugi teadsin. Ennekõike tänu filmile, mida ma näinud ei ole. Raamat jäi mulle ilmselt kas CERNis või supermarketi ära antavate raamatute riiulil silma ning otsustasin talle võimaluse anda. Raamat oli seda täiesti väärt ja osa minust mõtleb, et ostaks ehk veel Forsythi raamatuid.

Professor Lucie Green “15 Million Degrees”
Ood Päikesele. Kirjutatud tavainimesele ehk et arusaadav kõigile ning täis täiesti hämmastavaid fakte. Kas teie teadsite, et ehkki valgus jõuab Päikeselt Maani kaheksa minutiga, võtab sellel samal valgusel Päikese tuumast pinnale jõudmine 200 000 aastat?

Christina Henry “Alice”
Mis saab, kui võtta “Alice imedemaal” ja panna see süngesse/julma/hullu keskkonda? Selle raamatu saab. Ma ei ütle, et see on ülimalt hea raamat, aga mulle meeldis. Kaalun täitsa järgede ostmist.

Peter Mayle “A Year in Provence”
Kohustuslik lugemisvara kõigile, kes eales Prantsusmaale kolimist kaaluvad. Möödunud on enam kui 30 aastat, aga midagi pole muutunud. Mitte midagi!

Frédéric Pouchier & Susie Jouffa “Moi, Edgar, chat acariâtre”
Kõigile, kes kasse armastavad. Isegi, kui nood nurruvad elukad vahel täielikud tõprad on.

 

6 comments

  1. dresdenhousewife

    Kas sa Yanagihara A Little Life’i ka lugenud oled? Tahaks teada, kuidas selle šokitasemega on võrdluses. Sest kui puuvõra on sama võdisemaajav, siis ma ei ole nõus lugema.

  2. Hõbe

    ETVs saab enamikule asjadele juba ka eestikeelseid subtiitreid panna – nagu elakski 21. sajandis, vaegkuuljad saavad ka suurema pingutuseta filme vaadata!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s