Kolimissaaga

Ei saa me saagata, seega olgu siia lõpuks kirja pandud, kuidas läks meie uue kodu otsing, sest see oli üks neid järjekordseid “mida kuradit!?” situatsioone, mida meil siin riigis kahtlaselt sageli ette tuleb.

Kuhu me siis jäimegi? Ah jaa. Me olime leidnud ilusa korteri Crozet’s, mis asus kahel tasapinnal, mille aknast avanes matvalt ilus vaade Alpidele ja mille ülemise korruse vannituba oli nii ilus, et ma oleks vaid selle pärast valmis kolima olnud. Lisaks oli see veidi enam kui kuue kilomeetri kaugusel N.-i töökohast ja “õigel” pool ummikut. Korteris elas omaniku tütar oma perega ning ta oli ostnud oma maja, et sinna kolida. Korter, mille juurde kuulus ka väike aianurk ning mis asub vanas hotellis, mille ehitas omaniku vanaisa, pidi vabanema septembris. Me oleks tahtnud kolida kohe, aga olime siiski valmis ootama.

Teavitasin sellest omanikku, kes selle üle rõõmustas, et mulle siis öelda, et tütre plaanides on väike viivitus ja korter vabaneb hoopiski 1. novembril. Minu automaatne reaktsioon oli saata kiri, et me loobume sellest korterist. Arutasime aga N.-iga asja ning saatsin pärast seda uue kirja, milles sõnasin, et oleme siiski valmis ootama ning kas ta palun teavitaks meid, mis dokumente lepingu sõlmimiseks vaja on. Saatsime dokumendid teele, mina näitasin oma tulevast kodumaja isegi oma vanematele, aga lepingut ei tulnud. Me ei hoolinud sellest suurt, sest kolimistähtaeg oli ju nõnna kaugel. Andsin kommunikatsiooniohjad N.-ile üle, sest Sipsik oli saabumas ning umbes nädal pärast tema sündi öeldi meile, et viivitus on veelgi pikemaks veninud ja korter vabaneb nüüd 1. detsembril. Ma ei olnud õnnelik, aga mida see üks kuu lisaks ikka teeb. Nõustusime, aga nõudsime lepingut. Üsna pea ilmus CERNi kinnisvara lehele kuulutus korterile, mis samas majas ja mis septembri keskel vabanema pidi. Käisime seda vaatamas, mõeldes, et ehk kolime ajutiselt sinna, aga see oleks olnud erakordselt ebamugav korter. Eriti titega, sest ainus vannituba oli esimesel korrusel, aga magamistuba teisel (või kolmandal, aga sinna viis ikka väga kitsas ja järsk trepp).

Septembris hakkas mul kannatus katkema ja käskisin N.-il omanikku survestada, et me lepingu allkirjastada saaks, sest meil on vaja kindlust ja pealegi tuleb ju kuu aega ette teatada, kui lepingut lõpetada soovid (Prantsusmaal on möbleeritud korteri lepingu lõpetamise etteteatamisaeg üks ja möbleerimata korteri oma kolm kuud). Äkitselt teatati meile, et korterit ei üüritagi välja. Ahsoo siis. Ja mida me kaks ja pool kuud ootasime siis?

CERNi kinnisvaralehel polnud midagi sobilikku, seega avasin tavalise kinnisvaraportaali. leidsin sealt kolm võimalikku kandidaati ja saatsin kõigile kolmele prantsuse keeles soovi maja näha. Kolmest kaks vastas. Kolmas arvas ilmselt, et ega siis kinnisvaramaakleri töö kinnisvara näidata ole ning ignoreeris mind. Üks maja oli Crozet’s ja teine Prévessin-Moënsis ehk selles külas, kus asub see CERNi osa, kus N. töötab. Olgu, pigem asub CERN küla kõrval. Aga vahet pole.

Crozet maja käisime vaatamas. Põhimõtteliselt vanem ridaelamu, millel mõlemal pool seina taga naabrid, aeda polnud, magamistoad katuse all ehk suvel ilmselt väga palavad, väike terrassike maja ees. Minu arvamus oli, et see ei lähe mitte. Prévessin-Moënsi maja pidime nägema järgneval nädalal, aga kinnisvarafirma andis mulle lahkelt aadressi, millel oli näha, et maja asub tegelikult küla n-ö kõrvalkülas, külavahelise tee ääres ja motikapoe kõrval. Näha tahtsin ma seda ikkagi, sest see oli ägedalt renoveeritud iidvana maja ehkki ma kahtlustasin juba enne aadressi saamist, et see ei sobi meile, sest seal polnud näiteks garaaži ega keldrit, kus asju hoida.

Oli reede ja N. oli CERNi kinnisvaralehelt avastanud uue kuulutuse. Ta küsis adminnidelt kontakti ja kirjutas laupäeval omanikule. Omanik, kes on ameeriklasest füüsikaprofessor ja alaliselt Californias elab,  vastas suht kohe ja andis tol hetkel majas elavate inimeste kontakti. N. kirjutas neile ning leppis pühapäevaks vaatamise kokku. Échenevex’s asuv maja, mis küla keskusest eemal ja mille naabriteks ühel poolel hobused ja teisel poolel prantslastest vanapaar, kelle köögiviljaaed nii korralik välja nägi, et ma neid pigem sakslasteks pidada tahtsin. Majas oli neli väikest magamistuba, kaminaga elutuba, väike söögituba ja suur garaaž-kelder. Vaade oli ka. Nähtu meeldis meile, aga tahtsime tolle Prévessin-Moënsi maja ikkagi ära näha.

Esmaspäeval kirjutas kinnisvaramaakler mulle kahjatsevalt, et maja on hetkel broneeritud. N. kirjutas selle peale füüsikaprofessorile ja ütles, et me võtame tema maja. Või siis pigem majas asuva korteri. Maja esimene korrus on meie päralt, maja teisel korrusel on eraldi sissepääsuga korter, mida kasutab omanik ja ta kolleegid, kui nad CERNis teadust tegevas käivad (umbes 3-4 kuud aastas). Nagu eelmised üürnikud nentisid: “Kui me garaažis pesumasina juures kokku ei põrkaks, ei teakski, et nad kohal on.”

Maja vabanes 1. detsembril, seega ootama pidime me ikka, aga hetkel ütleks ma, et asi oli ootamist väärt. Siin on vaikne ja rahulik, öösel on pime ja näeb tähti, kamin on imeline, vaade on kena ja N.-il on tööle alla 10 kilomeetri (ja me oleme “õigel” pool ummikut). Siin külakeses on üks restoran, aga ei ühtegi poodi (isegi mitte paariäri), kuid see ei morjenda meid, sest suuremad poed on lühikese autosõidu kaugusel ja saia peakski vähem sööma.

Collongesi saaga pole muidugi veel läbi, sest Boheem teatas korterit vaadates, et ta pole koristamise kvaliteediga rahul, seega N. läheb homme küürima. Tahaks tüübile näkku karjuda, et me ei saanud toona koristatud korterit, seega me anname kinnisvara tagasi isegi paremas seisundis, aga esiteks tahame me oma tagatisraha tagasi saada ja teiseks ei üürinud me korterit alguses tema käest, seega teoreetiliselt polnud see tema süü, et korter koristamata oli. Samas oli ta väitnud, et teeb seal ehk veidi remonti, seega mis mõtet siis koristada on? /hingab süavalt sisse/ Vahet pole. N. küürib korteri puhtaks, mina valmistan samal ajal ette koogi ning pärastlõunal istume oma muhedate naabritega, kes ainult prantsuse keelt räägivad, kamina ette maha ja saame tuttavaks. Mees töötas kunagi CERNis ning naine on kohalik loomasõber, kes meie Franzukese eest sel ajal hoolt kannab, kui me Eestimaad avastame. Pange lumi valmis, sest mis jõul see muidu on!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s