Noor kunstikriitik

Mõte minna sügisel Itaaliasse oli meil juba ammu ja kui ma ütlen ammu, siis ma pean silmas aega enne Sipsikut. Ideaalis oleks ma soovinud veeta Itaalias terve nädala ja avastada Toskaanat, aga et meil tuli kogu see kolimise asi peale, siis piirdusime pikema nädalavahetusega, millest suurema osa me hoopiski Šveitsis veetsime.

Tegu oli Sipsiku esimese välisreisiga ehkki kui sa oled sündinud riigis, mis pole su kodumaa ning elad teises, mis vist pole ka, siis sa põhimõtteliselt oledki kogu aeg reisil :)

Algne plaan oli lahkuda kodust 9 paiku, aga lõpuks lahkusime veidi enne 11, mis meie plaanid veidi segi paiskas, aga mis seal’s ikka. Liiatigi lubas ilmateade lakkamatut vihma, seega meie ootused ei olnud ülemäära kõrged. Võtsime suuna Genfile, et sealt kiirteele suunduda ning ühel hetkel Sionisse jõuda. Sionis asub nimelt Château de Tourbillon, mis näis olevat miski, mida külastada võiks.

sion2

Varemete juurde viis klibune järsuvõitu rada, mille läbimist ei teinud lihtsamaks ei vihm ega ka minu külge seotud lisaraskus ehk Sipsik, aga hakkama ma sain. Hiljem fotosid vaadates olin kindel, et ma näen välja kui Filifjonka. Lappasin “Muumitrolli” raamatu läbi ja ma ei leidnud seda pilti, mis mul meeles mõlkus. Äkki siis ei olnud Filifjonka…

sion4

See võib muide tulla teatava üllatusena, aga Šveitsis kasvatatakse suurtes kogustes viinamarju. Pea iga nõlv on ära kasutatud ja read on muidugi väga sirged. Veini nad samas väga teha ei oska. Vähemalt punast mitte, sest see “tolle piirkonna parim”, mida ma kunagi maitsta sain, maitses küll kehvemini kui keskmine peet.

sion5

Sionis on lossikesi tegelikult kaks, aga teist mingil põhjusel Google Maps ei näita ehkki tegu on täitsa ühes tükis oleva kompleksi ja mitte varemetega. Asub kohe Tourbilloni kõrval ja ta nimeks on Valère.

sion3

Seal asub ka muuseum, mida me ei külastanud ja kirik, mida me külastasime. Kas siia võetakse tööle vaid lennata oskavaid orelimängijaid?

sion6

Sioni järel oli mul mõttes Biasca ja seejärel “küla, mis sai peaaegu et Šveitsi ilusaima küla tiitli”, aga siis ma vaatasin korraks, kaua meil meie majutuskohta sõit aega võtaks ja tegime plaani ringi. Järgnev sõit oli veidi karm, sest see viis meid üle Simplonpassi, kus juba veidi lund sadas ja jätkus siis hiljem Itaalias nii käänulisel teel, et isegi mul läks süda kergelt pahaks. Tee oli samas äge ja me tahaks sinna ilusa ilmaga tagasi minna, sest see keskkond on lihtsalt hämmastav. Sioni poolt Simplonist üles sõites näed puidust n-ö alpimajakesi, Simplonist alla tulles on kõikjal hallid kivikatustega karjuseonnid ja järsud kaljuseinad. Vägev!

Ööbisime Lago di Maggiore ääres olevas Maccagno Inferiore asulas, kus Casa della Vittoriat peab üks muhe Giovanni ning kellel on lisaks kenadele külaliskorteritele tagaaias ka saun. Mm… saun… Giovanni oli N.-i küsimuse peale, et kust saaks sööki osta, sest restosse me õhtul titega ei läheks, valmis meile oma risottot pakkuma. Kahjuks oli tal plaan see kell 9 valmis saada, aga kell oli 7 ja me olime ülinäljased. Õnneks on kohe kõrvalmajas trattoria, kust pitsat ja isegi tiramisut kaasa osta sai.

Giovanni on kirglik purjetaja ning olevat nii Läänemerel kui ka Mustal merel purjetanud. Kunagi olevat tal suisa Varnas tüdruksõber olnud. Mainis teine, et plaanib järgmisel päeval purjetama minna ja ma ütlesin seda kuuldes N.-ile (mind tolle vestluse juures ei olnud), et oo, kuule, möllime end kaasa. N. vaatas mulle pikalt otsa ja teatas, et ta ei vii oma kolmekuust tütart mingi suvalise itaallasega purjetama. Ilmselt mõistlik otsus. Isainstinkt täitsa töötab.

Järgmisel päeval sadas vihma veelgi tugevamalt, aga Luganosse läksime me ikka. Läksime, parkisime, astusime parkimismajast välja ja tormasime siis lähedal asuvasse kunstikeskusesse, sest tuul tahtis pikali niita. Keskuses oli avatud belgia sürrealist Magritte’i näitus, seega me kultuuritasime. Magritte’ilt teab igaüks ilmselt kahte teost. Üks on too, kus on kaabuga mees, kel suur roheline õun näo ees ning teine on joonistus piibust kirjega “ceci n’est pas une pipe“. Tuleb tuttav ette?

Kunstisaali astudes võttis Sipsik korraks kunstikriitilise hoiaku, seega ma saatsin N.-i garderoobist lutti ära tooma ning selle abil noor kunstikriitik leebus. Nii mõnigi kunstinautleja (ja neid oli saalis palju) tuli muidugi noort kunstikriitikut plutitama. Noor kunstikriitik ei heitunud ka sellest.

Kui me parklasse tagasi jõudsime, avanes meile selline vaatepilt:

lugano.jpg

Neid mahuks Susi sisse kaks! Ja ma kohutavalt tahaks nüüd ühte sellist.

Kui eelmisel päeval jäi seal “peaaegu et tiitli saanud” külas käimata, siis sel päeval võtsime ette Morcote, mis tiitlivääriliseks tunnistatud on. Ilm oli jätkuvalt kohutav ning et käes oli lõunatund, võtsime esimese asjana suuna restoranile. Kordus kunstisaali stsenaarium, kus N. pidi parklasse tagasi lippama, et tuua lutt, sest noor restoranikriitik oleks muidu liialt sapiseks muutunud. Luti abil jäi noor kriitik mu süles umbes sel hetkel magama, kui ma esimese ampsu oma rosmariini-šampanja risottot võtsin. Risottot tehakse seal muide natuke eriskummaliselt. Kuum risotoriis kallatakse tühjaks uuristatud parmesanirattasse, segatakse seal ürtide ja veiniga ning kraabitakse lusikaga juustu juurde. Umbes nagu siin videos, aga meil ratast põlema ei pandud:

Maitses täiesti imeliselt ja oli kogusena nii suur, et mu lootus magustoitu süüa suri juba poole portsu peal.

Trotsisime vihma ja kõndisime veidi ringi ka. Ilusad terrassid ja kena järv kõrval teevad sellest imelise koha küll. Kas just tõesti Šveitsi kõige kaunima, jäägu igaühe otsustada.

morcote1

Kitsad tänavakesed ja trepikesed pakuks kindlasti palju põnevat avastamist, seega võiks täitsa tagasi minna küll ehkki suvisel ajal on seal iga tänavakese peale ilmselt sada turisti.

morcote2

Õhtusöök tuli jällegi naabertrattoriast ning järgmisel päeval sõitsime Aosta kaudu tagasi koju. Aostas tegime muidugi kiire ostutuuri ja varusime piisavalt oliiviõli ja muud head-paremat, et kevadeni vastu peaks. Kapis on nüüd kahtlaselt palju juustu…

8 comments

  1. reet

    Täpselt see pilt on tõepoolest mingis “Muumitrolli” raamatus olemas, aga ma olen täiesti kindel, et pildil ei ole Filifjonka. Filifjonka on hoopis hädisema sammuga.

    • Rohelohe

      Sul võib täitsa õigus olla, sest ma mõtlesin Filifjonkale just selle loo tõttu, kus ta tormiga heitles. Lisaks kannab ta lehvivaid riideid ka, seega just nagu oleks klappinud. Aga kes seal pildil siis oli?

  2. Anu

    Maggiore ääres (Itaalia poolel) pandi pooled vaatamusväärsused juba enne oktoobri lõppu kinni aga aprilli lõpus ehk pole veel liiga palju turiste, nii et tulge veel siiapoole

    • Rohelohe

      Olgu, järelikult oli Nuuskmõmmik. Mulle siiski ei anna rahu, et ma seda pilti üles ei leia. Mul on vaid üks “Muumitrolli” raamat ja see pilt peab ometigi seal olema, aga pole.

  3. nodsu

    Kas vihmavarjuga ei olnud Krõbivana (“Hilja novembris”)? Teine variant, et lapsevanem, kes “Õudses loos” pumpsule Mymlade juurde järele tuli.

    • Rohelohe

      Mul tuleb oma Muumitrolli kogu täiendada ja see pilt üles otsida. Krõbivana võiks ma küll olla. Juba nime pärast :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s