Väike eestlane
Sipsik on nüüd ametlikult eestlane. Õigemini on ta seda olnud juba üle kahe nädala, aga täna sain ma Genfist kätte tema dokumendid. Olgu õnnistet Eesti hämmastav e-riik ja bürokraatia kiirus!
Enne Sipsiku sündi olin ma enam-vähem kindel, et ma pean dokumentide saamiseks minema Pariisi saatkonda ja see mõte ei vaimustanud mind. Reisida vastsündinuga 600 km (TGV-ga on see muidugi alla kolme tunni) tundus veidi liiast, aga et huvitaval kombel Bulgaaria Berni saatkonnas dokumente teha ei saa (saad teha volituse, millega keegi Bulgaarias viibiv isik taotlema läheb ja siis dokumendid kuidagi sinuni toimetab) ja Genfi konsulaadis ammugi mitte, tuli meil Sipsikule esimesena Eesti kodakondsust taotleda. Kirjutasin juunis saatkonda, et täpsustada üle vajalikud dokumendid ja et kas sünnitunnistuse CIECist piisab või tuleb sellega mingeid lisasamme ette võtta. Saatkond vastas kohe järgmisel hommikul ja teavitas mind muuhulgas, et ma ei peagi saatkonda minema. Ma võin ju otse Eestisse oma taotluse saata. Wunderbar!
Sipsik sündis ära ja augusti alguses helistasin ma Politsei- ja Piirivaveametisse, et küsida, kas ma pean postiga saatma CIECi originaali. Ametnik üllatus mu küsimuse peale ja ütles, et originaali ei taha nad kohe kindlasti mitte ning seepeale küsisin ma kõige ilmselgema küsimus – kas e-postiga ja digiallkirjastud taotlust võib ka saata. Bien sûr!
Kui me olime pärast mitmeid ponnistusi suutnud Sipsikust talutava foto teha, panin paki kokku, allkirjastasin ja saatsin 22. augustil teele. Kümmekond päeva hiljem helistasin jälle PPAsse, et uurida, kas taotlusega on kõik hästi (mul polnud ju Sipsiku isikukoodi, et seda kodulehelt ise uurida). Ametnik klõbistas veidi ja teatas, et dokumendid on valmis ja juba Välisministeeriumisse saadetud, et need diplomaatilise postiga Genfi toimetataks. Genfis pole saatkonda, aga on aukonsul.
Eelmisel neljapäeval sain aukonsulilt e-kirja, mis mind dokumentide saabumisest teavitas. Järgi läksime neile täna. Kõik koos, sest Genfi kesklinnas mina autoga sõita ei suuda ja parkida pole seal nii kui nii kuhugi. Meil vedas, et konsuli kontori ees oli remont ja mõned parkimiskohad olid tähistatud “mitte parkida” tähisega. Jätsin N.-i ja Sipsiku sinna parkima ja lippasin ise aukonsuli juurde. Kohtusin küll vaid ta sekretäriga, kes mulle allkirja vastu dokumendid ulatas ja lisaks raamatu “Pisike puu” pihku pistis. Raamatu vahel olevast infolehest selgus, et Eesti 100 puhul saavad selle raamatu ka kõik välismaal sündinud eestlased. Muidu on see vist vaid Eestis sündinud laste privileeg.
Läksin tagasi autosse ja näitasin N.-ile saaki.
N.: Su riik ikka tõesti hoolib oma inimestest.
Mina: Muidugi! Vaata kui vähe meid on.
N.: See selgitab, kuidas see riik püsima on jäänud.
Mina: Sest ta hoolib?
N.: Jah.
Mina: Noh, inimesed üldiselt hoolivad oma riigist ka.
Veidi hiljem:
N.: Palju see dokumentide tegemine maksma läks?
Mina: 25 eurot.
N.: Aga saatmine?
Mina: Tasuta.
N.: Mõistlik, teil on ju vaid umbes kaks saatkonda maailmas…
Ennetades küsimust, mida minult juba paar korda päritud on – Sipsik saab kaks kodakondsust. Mingit õigust saada Prantsusmaa või Šveitsi kodakondsust tal pole, sest vaid USA on vist selline riik, kus sündimine automaatselt kodakondsuse annab ning see, et su vanemad kusagil riigis elavad, ei anna sulle samuti mingit eriõigust. Loeb vaid vanemate kodakondsus.
Ennetades järgmist küsimust – jah, Eesti ei luba topeltkodakondsust (Bulgaaria lubab), aga alaealistele on see erandina lubatud ning ma loodan, et 18 aastaga jõuab Eesti valitsus ka arusaamisele, et maailm on kohutavalt multi-kulti ja selline suhtumine ei ole väga mõistlik. Ja kui ka ei jõua, pole sellestki midagi, sest sünnijärgset kodakondsust riik ära võtta ei saa ning ma tean praegugi inimesi, kel lisaks Eesti passile teinegi pass taskus on.
Serverisirvija 