Viis minutit

Eile toimus sünnitusjärgne kontroll. Võtsin N.-i endaga kaasa, et ta Sipsikut hoiaks, sest kuhu ma selle lapse ikka panen, kui mul läbivaatust tehakse, mõtlesin ma. Saime CERNis kokku (N. tegi ajaloolisest hetkest pilti – Sipsik esimest korda CERNis) ja läksime siis kõik koos arsti juurde.

Ei ole vist enam isegi mitte üllatav, et me ootasime 40 minutit üle aja ning kui ma sisse sain, lehitses arst veidi mu kausta, küsis mõned küsimused ja teatas siis, et kohtume umbes kolme kuu pärast. Minu esimene reaktsioon oli: “Veel üks kontroll või? Ma pean siia veel tulema?!” Siis sõnas ta aga: “Teie iga-aastaseks läbivaatuseks.” Ma pidin end kokku võtma, et mitte laginal naerma hakata. On alles optimist.

Kõndisime auto suunas ja ma kirjeldasin seda umbes viieminutilist visiiti. N. küsis kõige ilmselgema küsimuse: “Ja kui suure arve me selle eest saame?” Seda ma veel ei tea.

Õde kirjeldas Eesti sünnitusjärgset kontrolli ja minu arvamus Eesti meditsiinist kasvas veelgi. Oma iga-aastast läbivaatust lähen Eestis oma tavapärase arsti juurde tegema. Maksab vähem, ei pea nii kaua ootama ja tunduvalt meeldivam on see arst ka.

Advertisements

2 comments

  1. Britt

    Kas sulle on sünnitusjärgne vaagnapõhjalihaste treening ka ette nähtud ämmaemanda juures või ei? Eestis ma selle kohta midagi ei tea (v.a harjutused, mida soovitatakse teha kodus), siin oli mulle vist ee.. kaheksa seanssi määratud. Sellised üsna omapärased. :D Aga toimisid kenasti. Julgen aevastada ja batuudil hüpata. :D

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s