Kaheksa tundi

Järgmisel hommikul ehk 15. juulil ärkasin kaheksa paiku ning tundsin õrna valu, mis meenutas keskpärast menstruatsioonivalu ja mida oli eelneval kuul ikka ette tulnud. Nõrk valu püsis ning otsustasin 11 paiku kõndima minna. Kõndisin küla kohale, sealt naaberkülla ja mööda kergliiklusteed tagasi. Kell oli vast veerand üks, kui ma lõunasööki soojendasin ja esimest valusööstu tundsin. Põnev, mõtlesin ma. Aga vaevalt nüüd tõesti asjaks läheb.

N. oli muideks veendunud, et sünnitused näevad välja nagu Hollywoodi filmis – puhkevad veed, veidi karjumist-pressimist ja titt käes. Tutvustasin talle seepeale tegelikku elu ehk et esmasünnitajatel kipub see va protsess ikka mõnevõrra kauem aega võtvat ning veed ei pruugi üldse ära tulla (ega kosena puhkeda). Seetõttu käskisin tal ka arvutisse naljakaid multikaid tekitada, sest pärast vete puhkemist tuleb Šveitsis kohe haiglasse minna ja passi siis seal tunde. Liiatigi on naerul valu vaigistav toime.

Umbes kella kolme paiku kutsusin N.-i endaga jalutama. Jälle sinna mäkketõusuga teele, mis naaberkülla viib. Selleks ajaks oli ka juba enam-vähem kindel, et läheb asjaks, aga kõik oli veel meeldiv ja sügavate hingetõmmetega ülehingatav. Kõndisime külani ja tagasiteel tuli valude ajal juba peatuda, N.-ile nõjatuda, end õõtsutada (aitas mingil põhjusel väga hästi), hingata ja keskenduda. Valus? Mõneti küll. Pigem aga ebamugav tuim surve.

N. pakkus, et võiksime enne kodust jalga lasta, kui jalgpall lõppeb, sest kui prantslased võidavad, on teed ilmselt hulle täis. Ma arvasin, et ehk võib ju korraks kontrolli minna jah, aga vaatame ja otsustame hiljem. Saabus jalgpalli poolaeg ning N. arvas, et hakkame aga minema. Mina arvasin, et ma ei läheks veel kuhugi ja heitsin voodisse pikali, et veidi puhata (olin hommikust saadik suuresti jalgadel püsinud). Umbes viie minuti pärast võttis valu ümisema. Sain ehk kaks-kolm korda madalalt ümiseda, kui N. resoluutselt teatas, et nüüd me läheme. Ma ei hakanud vastu vaidlema.

Munakividest väljasõidutee tundus kuidagi eriti konarlik… Tee olevat aga täiesti tühi olnud (ma ei pannud tähele, mul oli vaja keskenduda). Poole seitsmeks jõudsime haiglasse ning kuniks N. autot ringi parkima läks, tehti minuga esimesed vajalikud protseduurid. Esmalt tuvastati 5-sentimeetrine avatus, siis pandi rihmad ümber kõhu, et tite elutegevust kontrollida ning viimase asjana paigaldati kanüül. Selleks läks vaja kahte (kui mitte kolme) ämmaemandat ja viite katset. Umbes kolmanda katse ajal küsisin, et kas see ikka on vajalik. Pidi olema. No olgu siis. Lõpetuseks uuris ämmakas, et kas ma epiduraali tahaks. Ma arvasin, et esialgu mitte. Ta võttis selle teadmiseks, aga hoiatas ka, et pool on veel ees, seega läheb ilmselt veel nii mõnigi tund. Vahepeal kontakteerus keegi mu ära viibiva arstiga ning sain teada, et teda asendab just nimelt see meeldiv arst, kelle juures ma neid põhjalikumaid ultrahelisid tegemas käisin. See teadmine tegi mulle vaid rõõmu.

Sünnitustuba oli igati kena. Selles oli isegi vann ning vaade oli imeline. Alljärgnev pilt on tehtud küll juba siis, kui Sipsik ennast ilmutanud oli, sest ka päikeseloojang oli imeline.

vaade.jpg

N. naasis seitsme paiku ning peagi tekkis tunne, et tahaks vetsu minna. Siis meenus mulle aga vaadatud ettevalmistuskursuse video (ma ei käinud n-ö perekooli loengutel, YouTube on videosid täis), kus lustlik naine ütles, et kui soov tuhuga koos üle läheb, pole tegu mitte wc-vajaduse vaid hoopis pressiga. Kes sünnitanud on, see teab, et kui sa just pressi ajal pressida ei kavatse, tuleb lõõtsutada. Parasjagu toas viibiv ämmaemand tuli mu juurde ja sõnas, et ära mine paanikasse, hinga rahulikult. Kui ma jälle rääkida sain, sõnasin talle, et ma pole paanikas, aga ma tahaks pressida. Ämmaemand mind ilmselgelt ei uskunud (poleks isegi uskunud). N. võttis aga ämmaemanda sõnadest kinni ja korrutas mulle järgnevad paar korda, et ära mine paanikasse. Paanikaks polnud põhjust, aga umbes viis minutit hiljem toimus Hollywood ehk et käis plärts ja tulid veed. Nagu N. hiljem ütles: „Napilt jõudsin jala alt ära tõmmata!” Mina konstateerisin ilmselget: „Veed tulid, kutsu ämmaemand.” Ämmaemand tuli ja tuvastas oma suureks üllatuseks täisavatuse ning helistas kiirelt arstile, et see kohale tuleks.

Arsti tuli ehk kümmekond minutit oodata ja selle aja jooksul ühendati mu kanüüli külge kotike soolalahust ning küsiti N.-ilt mind puudutavaid küsimusi. Näiteks palju ma enne rasedust kaalusin ja palju praegu. Asjad, millest N.-il muidugi aimugi polnud, seega ma vastasin tuhude vahel ise. Muide, mingil segasel põhjusel päritakse Šveitsis alati, mis patsiendi amet on.

Arst saabus, tervitas kõiki ja küsis olukorda nähes: „Kas ma riided jõuan veel ära vahetada?” Ämmaemand arvas, et kui kiirustab, siis jõuab. Pressimine kestis kokku ehk 15 minutit ja mingil hetkel tegi arst mulle lahklihatuimestuse ning väikese lõike. Mingil hetkel pakuti mulle ka pauside ajal hapnikumaski, mille kasust ma suurt aru ei saanud ning N.-ile pisteti pihku peen allikaveega täidetud pihustipudel, millega mind jahutada. Ka sellest polnud mu meelest eriti tolku (ega ka tarvidust) ehkki N. nautis minu pihustamist natuke liiga palju, selmet mulle lihtsalt vett juua anda.

Laps väljus kiiresti ning kui N. oli eelnevalt arvanud, et tema küll nabanööri läbi lõigata ei taha, siis kui nüüd pakuti, siis tahtis küll. Minu suureks üllatuseks pandi mulle rinnale täiesti roosa ja puhas inimlaps. Olin alati arvanud, et kõik vastsündinud on lillakat karva ja lootevõidega kaetud pundunud konnakesed, aga kas sa näed. Tänu sellele rõõsale nahatoonile sai Sipsik ka APGARi maksimumskoori.

Õmbluste ajaks pakkus arst mulle naerugaasi. Ütles küll, et ega ta suurt aita, on nagu rohkem platseebo eest ning teise tuimestava süsti sain ka veel. Naerugaas oli tore. Naerma ei ajanud, aga võttis pea veidi sumisema. Hiljem, kui ma arve pealt naerugaasi rida nägin, pidin muidugi südamerabanduse saama… N. pakkus, et me võiks selle ballooni koju kaasa võtta. On teisel ju rattad all, asi siis pihta panna. N.-ile meeldis teine kohe nii väga, et tegi sellest suisa pilti.

naerugaas.jpg

Ühel hetkel kärutati mind palatisse ja minu üllatuseks oli tegu üksikpalatiga, kus lahtikäiv diivangi olemas. Olgu etteruttavalt öeldud, et arve saime siiski n-ö kahese toa eest ehk et ilmselt pandi mind ilma lisatasuta üksikpalatisse, sest see juhtus vaba olema. Kohe toodi süüa ning leheke hommikusöögivalikutega, et ma endale hommikuks midagi valida võiks. Lisaks toodi menüü, et ma endale lõuna ja õhtusöögid valida saaks. Valikus oli alati kolm või neli rooga, neist üks alati taimetoit. Päris peen, eks? Lisaks olid toas Eviani vee pudelid ja vannitoas Clarinsi kosmeetika. Väga peen, eks? Oodake, kuniks te arvet näete…

palat1palat2

N. veetis esimese öö minu ja Sipsikuga, järgnevad ööd aga kodus, et ta end välja puhata saaks ning et Franz end hüljatuna ei tunneks. Minul oli haiglas lihtne elu, sest esiteks toodi pidevalt süüa-juua, teiseks käis valveämmakas nii haavu ravitsemas kui ka imetamist õpetamas ja kolmandaks oli öösiti vajadusel abiks pediaatriaõde. Lisaks täideti igal hommikul ära tühjaks saanud valuvaigistite tops ehkki viimastel päevadel hakkas mul neid juba järgi jääma. Mu hommikusöök oli endise rasedusdiabeediku unelm:

hommikus88k.jpg

Nonde viie päeva jooksul (arve esitati küll kuue eest ehkki ma pühapäeval ma alles umbes kell 10 palatisse jõudsin) külastas mind korduvalt nii sünnitust vastu võtnud arst kui ka mu enda oma (jätkuvalt ebameeldiv). Suhteliselt sisutühjad külastused, eriti need minu arsti omad ning ei kestnud need kunagi eriti kauem kui viis minutit. Kujutage ette mu üllatust, kui ma mõlemalt arstilt selle eest arve sain. Mõlemad käisid 3-4 korda ja arvel on kirjas „20-minutiline visiit”. Üks visiit 130 franki. Selle 20 minutiga jõudnuks nad oma kabinetist aeglaselt haiglasse lonkida, mind külastada ja ühe espresso juua. Muide, sünnituse vastu võtnud arst saatis oma arve muidugi eraldi – haigla esitab arve vaid haigla eest, arst aga oma töö eest. Sünnituse vastu võtmine maksis ligi 3000 franki. Huvitav kas keerulisema ja pikema sünnituse puhul on arve suurem?

Kas sünnitada oli õudne ja kole? Ei. Pigem võimas ja eriline kogemus.
Oleks ma epiduraali vajanud? Ei. See valu polnud ühelgi hetkel nii hull, aga ma ei pidanud seda ka kaua taluma.
Sünnitaks veel? Vabalt.

Minu kolm nõuannet sünnitada plaanivatele:

  1. Ära kuula jutte ega loe lugusid sellest, kui kohutav sünnitada on ja kuidas pärast ei saa istuda ega astuda, vetsus käimisest rääkimata.
  2. Gravitatsioon on sinu sõber. Kõnni, kõnni, kõnni. Või naaldu kellegi najale ja õõtsuta end.
  3. Lõõgastu. Pinges olek ja karjumine ei aita. Ole zen. Isegi, kui see võimatuna tundub.

Palju siis rasedus ja sünnitus kokku maksma läks?

  • Raseduse jälgimine, diabeediõde, toitumisnõustaja, analüüsid ja vitamiinid: 3887,15 franki
  • Minu haiglaarve: 9231,25 franki
  • Sipsiku haiglaarve: 3337,60 franki
  • Sünnituse vastu võtnud arsti arve (sh minu külastamine pärast sünnitust ja telefonikonsultatsioon mu tavapärase arstiga): 3350,85 franki
  • Minu arst arve mu külastamise ja telefonikonsultatsiooni eest: 423 franki (muide, too prantslannast ämmaemand, kes meid kodus vaatamas käis ja ligi tunni meiega veetis, kasseeris vaid 55 eurot)
  • Lastearsti arve sünnijärgse ja haiglast lahkumise eelse kontrolli eest: 855 franki

Kokku: 21 084,85 franki ning meie osalus sellest on umbes 3000 franki.

Ahjaa, see 10 minutit naerugaasi maksis 1050 franki. Kallis naer ütleks ma.

Oli see Šveitsi kogemus nii palju etem, et seda hinda õigustada? Noh, ma pole küll Eestis sünnitanud, aga ma kipun arvama, et ei. Nagu meil Peaarstiga viimati kohtudes nentida tuli – arvestades sisse makstava raha hulka, on Eesti meditsiin absoluutselt tipptasemel. Aga noh, viriseda võib ju alati, eks. Söögi üle juba kohe kindlasti, sest pole ma veel kuulnud, et keegi Eesti haiglate söögi üle kurtnud ei oleks, aga La Touris poputati mind küll:

Advertisements

26 comments

  1. Britt

    Ma olen küll kõike lugenud, aga ma olen max kehva mäluga, nii et tuleta mulle meelde, miks sa Prantsusmaal ei sünnitanud? Või teil ravikindlustus läbi Šveitsi? See omaosalus on ikkagi noh…meeletu! Samas taheti Šveitsis vetsus käimise eest raha ka, nii et… :D

    Me ei pidanud midagi maksma. Ainult teleka ja wifi eest (mis minu eestlashinge jaoks oli räige inimõiguste rikkumine, just wifi osas :D) ning kui Bruno oleks üle ühe öö tahtnud olla, siis oleks tugitoolis põõnamise eest veits hingehinda pidanud maksma. Muu oli kõik kaetud. Isegi mingi vereanalüüs, et täpsemalt beebi veregruppi teada saada ja mis muidu üle 500eur maksab, oli kaetud.

    Ühesõnaga kirves värk teil seal!

    Ja mul on endiselt nii hea meel, et ka su sünnitus läks nii mõnusalt ja kiiresti. Neid positiivseid lugusid on tõesti rohkem vaja. :)

    • Rohelohe

      Prantsusmaal sünnitamise vastu rääkis esiteks keelebarjäär – minu keeletase on veel kehva, aga La Touris rääkisid pea kõik õed ja ämmaemandad inglise keelt (mõned kehvalt ja nendega sai ka prantsuse keelt räägitud). Teiseks lähima korraliku Prantsusmaa haigla kaugus – haiglas olemise ajal käis N. meid lõunapausi ajal ja pärast tööd vaatamas (polnud mõtet ju isapuhkust raisata, seega ta käis sel ajal tööl). Kolmandaks teiste välismaalaste kogemus – kõik, kellega sellest juttu tuli, soovitasid Šveitsi ja Prantsusmaad ei kaalunud keegi.

      Meil on erakindlustus, mis lubab meil kõikjal arsti juures käia, seega meil pole n-ö riiklikku kindlustust nagu sul. Prantsusmaal oleks me pidanud ka kõige eest maksma ehkki jah, need arved oleksid tunduvalt väiksemad olnud.

      Aga teleka vaatamise eest maksmine on küll juba omaette tase…

      • Britt

        Mul oli Prantsusmaal väga hea kogemus, AGA mul joppas ja ma sain sünnitada aktiivsünnitust pooldavas haiglas, kus ka ÜKS selleks tarbeks mõeldud sünnitustuba on. Teises kliinikus öeldi kohe, et nemad sellist debiilsust nagu epiduraalita sünnitamine ei toeta ja otsigu ma mingi teine koht oma lolluste jaoks. Ja kahjuks tõesti üsna paljud prantsuse haiglad ongi sellise suhtumisega, nii et ma ei imesta üldse, et su välismaalastest tuttavad soovitasid eemale hoida. :)

        Ja kaugus mängib ilmselgelt ka rolli, ja! Minu jaoks tundus juba 20min kaugusel olev sünnitusmaja liiga kaugel olevat. :D

      • Rohelohe

        Heh, 20 minti on ok ehkki minu puhul oleks võinud täitsa juhtuda, et tuleb auto tee äärde tõmmata ja laps vastu võtta. Hea, et ma N.-iga mineku osas vaidlema ei hakanud 😁

        Ma pole põhimõtteline epiduraali vastane, sest ega ma juureravi ka tuimestuseta tee, aga ma tahan, et mulle jääks valik.

      • Britt

        Jaa, ega mina ka pole! Ma olen alati mõelnud, et kuni saan, seni proovin ilma. Kui enam ei saa, siis võtan. Aga selline suur surumine ja silmade pööritamine, kui ütlen, et ei soovi – no väga ebameeldiv ja paha. Pluss see kõik, et ärge liikuge ringi, ärke tehke seda, ärke tehke toda. Kuigi sellest on tegelikult ka palju artikleid viimastel aastatel siin ilmunud, et sünnitusteema on siin selline, et vajaks muutust. Ehk siis paljud ämmaemandad-arstid lähtuvad sellest, et neil oleks mugav ja ei peaks liigselt pead vaevama. St. eelistavadki nad epiduraaliga voodis lebavat naist, kes rahulikult oma täisavatust ootab, mitte seda, keda peab koguaeg käima õpetamas kuidas hingata, kuidas olla…

      • Rohelohe

        Vat kui ma lebama oleks pidanud, oleks epiduraali vaja läinud küll, sest protseduuride ajal lebades oli tunduvalt ebamugavam olla. Loodetavasti muutub Prantsusmaal see suhtumine. Nii sünnitamise kui imetamise osas. Ahjaa, La Touri heaks rääkis ka imetamisnõustajate olemasolu. Šveits propageerib imetamist ehkki neilgi emapuhkus napp.

  2. kristallkuul

    Palun seletage lollile, mis selles epiduraalis siis nii halba on, et seda parema meelega väldite? Ma pole sünnitanud, nii et ma ei tea, mis tagamaad siin on.

    Kas see on samas stiilis nagu siis, kui kellelgi pea valutab ja sa soovitad rohtu võtta, aga ta vastab, et ei taha, ma parem kannatan? Ja siis kannatab. Või mõjub see tervisele kuidagi kahjustavalt (mis on ka tõendatud)?

    • Rohelohe

      Noh, mõnel juhul võib see viia komplikatsioonideni. Näiteks läheb alakeha nii tuimaks, et ei tunta ega suudeta pressida ja laps tuleb vaakumiga välja tõmmata, mis tekitab trauma nii emale kui lapsele (lähikonnas juhtunud asi mitte linnalegend). Lisaks ei saa üldjuhul ringi liikuda, mis üldiselt protsessi kiirendab ehkki samas, kui tegu on paanikas rasedaga, siis aitab see vahel avanemisele kaasa.

      Nagu öeldud, mul pole selle vastu midagi, aga kui vaja pole, siis milleks? Mõned on, tõsi küll, veidi hullud selle asjaga. “Iga naine peab ilma hakkama saama!” jne… Lollus! Kui on vaja, siis on vaja.

    • Britt

      Nagu blogi autor seletas, siis see võib lihtsalt protsessi aeglustada ja on kordades suuremad võimalused igasugusteks komplikatsioonideks ja enese nii-öelda lõhki pressimiseks, sest ei pruugi täielikult tunnetada tugevust millega pressid. Täisavatuse saavutamisele aitab kõige paremini kaasa jalutamine, pallil hüppamine, teatud positsioonid jne, mis epiduraaliga võimalikud pole. Pluss on üsna suur protsent naisi, kes hiljem vaevlevad seetõttu ka suurtes seljavaludes.

      Ma ütlen ausalt, et minu jaoks tundus kõigil korral epiduraal kordades hirmsam kui sünnitusvalu. Samas on mul olnud ka väga kiired ja lihtsad sünnitused, millest viimane ilma ühegi õmbluseta. Kui ma oleks pidanud tundide kaupa tugevates valudes piinlema, eks siis oleksin tõenäoliselt minagi selle järgi proovinud, et veidikenegi puhata ja jõudu koguda.

      See peavalunäide on ka selline kahe otsaga asi, sest minu meelest võtavadki liialt paljud inimesed rohtusid liiga kerge käega. Noh, et korraks tuikab ja juba võetakse valuvaigistit. Prantsusmaal on epiduraaliga sama – valud pole veel alanudki, aga juba nõutakse epiduraali. Ma pole üldse selle vastu, kui inimene tunneb, et on paha ja vastik ja ta ei suuda ning ta soovib leevendust – täiesti ok. Aga kui tegelikult on kõik täiesti talutav, siis milleks teha protseduur, millega nii palju ohte kaasneb?

      • Rohelohe

        Ma kasutan nõrga peavalu puhul Vietnami salvi :) Ja ma nõustun, et mõned miskipärast lükkavad endale samas olukorrad 400 ibuka sisse, mis tundub veidi vale. Aga noh, igal inimesel on oma keha üle otsustusõigus.

    • kristallkuul

      Kui mul pea valutab, siis ma võtan rohtu, kannatama pole nõus. Miks? Mulle tundub vabatahtlik kannatamine veider. Samuti ei tea, et ibukaga mingid erilised komplikatsioonid kaasneks. Alakeha ei halvatu ja pole ohtu end kuidagi lõhki pressida, mis paneks võimalike kõrvalnähtudena loomulikult pikemalt mõtlema!

      Aga kui mõni nõuab epiduraali juba siis, kui veel väga väljakannatamatu valu pole, siis kas ei või asi olla selles, et epiduraal on valikus ainult mingi teatud faasini? Alates mingist sünnituse etapist enam seda varianti ei pakuta ja sellepärast osad nõuavad pigem varem, sest on hirm, et pärast juba hilja ja enam ei saa?

      • Rohelohe

        Noh, oleneb peavalust. Õrn tuikamine, mida eriti tähele ei panegi ei vaja kanget rohtu ja mulle nt öeldi haiglas, et ibukat ei soovitata pikemaajaliselt kasutada. Aga see on ka koolkondlik erinevus, kes kuidas end ravib.

        Epiduraali osas ma ei tea. Pole asja uurinud.

      • Anu

        mul õnneks pea üldiselt ei valuta aga eelmisel suvel oli 2 nädalat jutti peavalu, mis oli eriti hull kummardades jne. võtsin siis valuvaigisteid aga need tekitasid iivelduse :( nii et igale organismile mõjub ka nö süütu ja lihtne tablett erinevalt ja keemia on siiski keemia. sünnitus on tegelikult ainus koht, kus valust on abi – sa otsid tänu sellele paremaid asendeid jne ning see on nii sulle kui sündivale titele vaid hea ja sünnitust kiirendav aga mitte liiga.

        kas lahklihalõige on Šveitsis kohustuslik? mul oli superämmakas ja õnneks pääsesin kõigist lõikamistest (ja õmblustest, sest pisikesed rebendikesed kasvasid ise kokku).

        kas Prantsusmaal ja Šveitsis kodusünnitus pole lubatud? mul läks esimene sünnitus nii kiiresti, et selle tunnikese eest oli see 5000EEKu üsna suur summa ja see haiglassesõit oli üsna vastik asi kah.

      • Rohelohe

        Ma ei tea, kas ta just kohustuslik on, aga ma kipun arvama, et ehk väga tavapärane. Enne sünnitust olin ma pigem selle vastu, aga kõik juhtus nii kiiresti, et kui arst teatas, et ta lõike teeb, oli mul suhteliselt ükskõik. Lisaks oli mul selle arsti osas väga suur usaldus (ma ei tea miks), seega ma ei hakanud diskuteerima, kas ikka vaja. Lõige oi väike ja ehk säästis mind suurematest rebenditest (sain kaks pinnapealset) ning paranes väga kiirelt, seega ma ei oska kurta ka :)

        Kodusünnituse osas pole mul aimugi. Ilmselt ikka on lubatud. Ma ise küll ei sooviks kodus sünnitada – mul haigla ega arstide osas mingit hirmu pole ja tõele au andes kaasneb sünnitusega piisavalt läga, mille puhul on kena, kui see mu kodupõrandale ei lärata…

      • nodsu

        Ibukas ja teised NSAIDid tekitavad üldiselt pikemal tarvitamisel maohaavu. See ei ole samuti linnalegend – kui keegi on sunnitud neid regulaarselt tarvitama, kirjutatakse maokaitsetabletid kohe samuti välja.

      • kristallkuul

        Oleneb, kui tihti kellelgi pea valutab. Mul valutab vast max 7-8 korda aastas (enamasti küll eelmisel õhtul tarvitatud liigsest veinist vms). See vast ei anna pikema tarvitamise mõõtu välja.

      • KK

        Jah epiduraaliga on nii, et seda saab anda vaid kuni teatud faasini ja peale seda enam ei tohi. Samuti on iga inimese valutalutavus ja valu suurus sünnitamisel erinev. Tähtis on ka sünnitajate emotsionaalne ja psühholoogiline taust, mille puhul nii mõnelegi on just epiduraaliga sünnitamine (või üldse keiser), ka oma riskidega, palju turvalisem kui valuvaigistiteta sünnitus.

        Sünnitamine on nii isiklik ja emotsionaalne kogemus, et minu arvates ei ole see kellegi teise asi kui kiiresti või aeglaselt keegi epiduraali nõuan või kas üldse nõuab. Enam-vähem sama asi ka peavaludega :)

  3. kuidas kasvatada inimest

    Mind huvitab see, et mis juhtub nende peredega, kes ei suuda ka näiteks omaosalust maksta? Küllap on ka Šveitsis neid, kel pole palju raha ning 3000 franki on siiski märkimisväärne summa.

    Toidupoolis tundub maitsev, aga ma olen lugenud (kahjuks olen ma just üks neist, kes tahab teoorias tugev olla :D), et pärast sünnitust on parim toituda värskest ja seedeprotsesse abistavast toidust, sest…noh, räägitakse, et sünnitus paneb seedesüsteemile põntsu. Aga vähemalt märkasin ma piltidel nii kohvi kui naturaalset jogurtit ning eks (jällegi, teoorias eks) iga sünnitanu keha on erinev, seega… :)

    Samas ma arvan, et siis kui Eestis veel erakliinikutes sünnitada sai, siis nende inimeste kogemused võisid olla sinu omaga sarnased – lihtsalt seal pole tegu erakliinikuga, vaid riiklikult ongi nii.

    • kristallkuul

      Mina ei usu, et Šveitsis on inimesi, kellel pole palju raha. Meie mõistes palju :D Elu on seal kallis, aga palgad ka ju meie mõistes ulmelised.

      Ja üldse, kas pole nii, et lõputu sünnitamine kui, nui neljaks, inimõigus on ainult pigem vähearenenud riikides? Arenenud riikides annavad inimesed aru, et lapse saamine on kulukas. Mitte ainult sünnitamine, vaid ka lapse kasvatamine. Annab jumal lapse, annab ka leiva suhtumine on…noh, rohkem harimatute ja vaeste rida?

      • Rohelohe

        Šveitsis on ikka vaeseid ka ning ehkki palgad on suured, on ka kulud üüratud. Sa võid kuus 3000 teenida ja meile tundub see suur summa, aga see on Genfis keskpärase korteri üür…

        Huumorit ka. Tuttav, kes Genfis mingis kiriklikus organisatsioonis abiks käib rääkis, kuidas vaestele tutikaid Hilfigeri riideid jagatakse :) Mingi pood annetab üleliigset kaupa.

      • kuidas kasvatada inimest

        Noh, eks seal kandis ole ka neid, kes teevad nö lihttöid, aga valdav enamus neist on siiski pigem hiljuti sisse rännanud näiteks põgenikena või nii. Ma usun küll, jah, et valdav osa inimesi ei näe selles haiglaarves midagi röögatut, aga samas eks kindlustusi ole ka erinevaid ning vist on nii, et mida halvem kindlustus, seda rohkem tuleb endal kinni maksta?

      • Rohelohe

        Ei, see 3000 on riiklikult paika pandud piir ja see baaskindlustus on kohustuslik. Kuuldavasti teenib kassapidaja 2500 franki kuus, seega ei saa ikkagi vist 3000 üle kurta.

    • Rohelohe

      Seal pildil on kakao, mitte kohv ;)

      Šveitslastel on kohustuslik baaskindlustus, mis katab minu teada 100%-liselt sünnituse riiklikus haiglas. Lisaks pole 3000 franki siin nii suur raha, sest palgad on kõrged (elukallidus selle võrra muidugi ka).

      La Tour on erahaigla ;) Riikliku haigla kohta kommenteerida ei oska. N. väitis, et nois pole isadel võimalust ööbima jääda – tal kolleeg sai 6 kuu eest isaks ja nad valisid ülikooli ehk riigi haigla.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s