Üheksa kuud

Ehk siis saaks lapse? Mõeldud-tehtud. Positiivse rasedustesti tegin juhuslikult isadepäeval :)

Rasedustega kipub vist üldiselt olema nii, et väga palju on kinni sinu geneetilises pagasis. Mina teadsin enne lapseootele jäämist, et esiteks ei tohiks see ootele jäämine eriti keeruline olla ning teiseks on meite pere naisi õnnistatud hämmastavalt hea geenipaketiga ka kogu raseduse ajaks. Teisisõnu öeldult tähendab see seda, et sisuliselt kõik tuntud ja tundmatud raseduse kõrvalnähud meid ei kimbuta. Ei iivelda, ei minesta, ei õgi hullunult, ei ole veidraid isusid, matvat väsimust, üles-alla käivaid meeleolusid ning rohkem või vähem kummalisi valusid. Ühel päeval tuleks mul oma esiemadele tänutäheks midagi ohverdada või autokoormatäis küünlaid süüdata.

Šveitsis jälgib rasedust üldjuhul günekoloog ning et mul siin isiklikku polnud, võtsin lahti La Touri haigla lehe ja valisin sealt. Olgu öeldud, et Šveitsis on vist kõik arstid tegelikult erapraksises ning töötavad lisaks haiglate juures, esitades arved aga haiglast eraldi. Valisin huupi ja helistasin, et kuulda, et tolle arsti juurde saab vaid saatekirjaga. Tegu oli arstiga, kes viib läbi neid põhjalikemaid ultrahelisid ja raseduse jälgimist kahjuks ei teegi. Valisin siis järgmise nime ja sain aja 12. detsembriks.

Too günekoloog asus huvitaval kombel täpselt samas majas ja samal korrusel kui too käekirurg, kelle juures ma paar kuud varem käisin. Nii nagu ilmselt Eestiski, võetakse esimesel visiidil ohtralt verd ning topsikusse tuleb samuti pissida (ehkki Eestis tuleb seda vist tegelikult kodus teha ja siis laborisse viia?). Arst oli mees ja sellise pisiasjaga tuleb välismaal elades harjuda, sest Eesti on vist üks väheseid riike, kus günekoloogid pigem naised on. Mõned küsimused, kiire ultraheli ja siis hakati mind juba kabinetist välja puksima. Oot, mul on mõned küsimused. Küsimused? Küsimusteks meil täna aega pole. Ah või nii. Ma, esmarase, lähen ja guugeldan siis… Arsti assistent pani mulle aja tolleks 3. kuu ultraheliks ning pistis pihku paki vitamiine.

Jõulude ajal teavitasime olukorrast oma perekondi. Mina 24. ja N. 25., sest need on päevad, kui meie riikides kingitusi jagatakse. Minu vanemad muhelesid rahulolevalt, N.-i ema huilgas ja plaksutas käsi. Temperamendivahe.

Detsembri lõpus saabus esimene arve ning ma üllatusin, kui ümbriku avasin. Oo, vaid ligi 60 franki! Nii odav? Eesti erakas on isegi kallim! Siis ma märkasin, et ümbrikus on kaks arvet. Too 57 franki oli vitamiinide eest (kui arst midagi annab/välja kirjutab, saab selle kindlustuselt tagasi küsida, muidu mitte). Too napp „küsimusteks pole aega” visiit oli 259.75. Noh, olgu, polegi nii hull. Jaanuaris saabusid arved uriini- ja vereanalüüsi eest. Kõõksatasin, kui vereanalüüsiarvet nägin. 511.30! Tõsi, tegu oli väga mahuka analüüsiga, kus otsiti kõikvõimalikke nakkusi toksoplasmoosist süüfiliseni. Mu esimene visiit läks kokku maksma umbes sama palju kui keskmine sünnitus Eestis (kes hiljuti sünnitanud – vaadake e-Tervisest järele, mis maksma läks).

Muide, siin riigis patsient oma analüüsitulemusi ei näe. Arsti käest tuleb küsida, kui midagi teada saada tahad. Ilmselt on mõlemal lähenemisel omad head ja vead. Ühest küljest on tegu minu terviseandmetega ja mul peaks olema õigus neile kiirelt ligipääs saada, aga teisalt võib see viia olukorrani, kus patsient paanikasse läheb, sest „midagi on normist erinev”. Vaadake näiteks Perekooli, kus rasedad mingit näitajat võrdlevad ja närvitsevad.

Kolmanda kuu ultraheli, mis vist tuntud ka kui „kuklavoldi mõõtmine”, toimus päev enne mu Eestisse lendu ja selle viis läbi just see arst, kelle juurde ma aega ei saanud. Ta oli erakordselt armas (ja naine). Laps eriti koostöövalmis ei olnud, seega meil läks eriti kaua aega, et kõik sõrmed ja jäsemed kokku lugeda ning pildid, mis ultraheli vältel tehti, anti mälupulgal kaasa (mu enda arst pilte ei pakkunud). Kombineeritud riskianalüüsi tulemused pidid saabuma paari päeva jooksul ning mulle öeldi, et kui midagi leitakse, siis nad helistavad ja kui ei leia, saadavad kirja. Postiga. Paberil kiri tõepoolest saabuski ning kõik, kes midagi fontidest teavad, saavad nüüd naerda, sest see kiri oli Comic Sansis. Comic Sans on siin kandis kahtlaselt popp font.

Oma arstiga kohtusin jälle kuu lõpus ning selgus järgmine oluline erinevus Eesti ja Šveitsi vahel – siin tehakse ultraheli igal visiidil. Ma üritasin muide aru saada, miks on mingite inimeste hulgas levinud arvamus, et ultraheli on lootele kuidagi paha ja guugeldasin, et mida nood inimesed väidavad. Küll väideti, et „koed soojenevad nagu mikrolaineahjus, sest masin läheb ju naha vastas soojaks” või et „loode kuuleb utraheli, sest ta üritab eest ära minna, kui ultraheli tehakse”. Mõlema väite peale hakkas N. naerma. MOTT.

Veebruaris hakkasin regulaarselt ujumas käimas, sest mul on kergekujuline skolioos ja ma kartsin, et see võib kõhu kasvades kohutavate seljavaludeni viia. Lisaks mulle kohutavalt meeldib ujuda ning et ma sinivaalaks ei paisunud ja seega trikoosse ilusasti mahtusin, käisin ma ujumas kuni sünnituseni. Viimane ujumine toimus kuus päeva enne Sipsiku sündi ning selg ei valutanud mul kordagi. Ujumine on hea!

20. nädala ultrahelis, mida tegi jällegi too meeldiv arst, selgus, et Sipsik on pigem kopsakas ning kuuldes mu kõrgest rasedusdiabeediriskist, soovitas arst mul paluda oma arstil glükoositest lähemale tuua. Minu arst, kes mulle iga visiidiga järjest ebameeldivamaks muutus, arvas, et milleks. Pole vaja, ootame ikka 26. nädalani. Ma suhtusin tema arvamusse skeptiliselt ja hakkasin õe näpunäidete järgi süsivesikuid jälgima.

Muide, ma siin kohal purustaks müüdi, et esmarasedad teavad une pealt mitmes nädal ja päev käimas on. Ma pidin korduvalt (nt kui diabeediõe juures küsiti) tähtajast tagurpidi arvutama, et aru saada, mitmes nädal käimas on. Aga mul on muidugi ka erakordselt halb numbrimälu.

Glükoositest on ilmselt samasugune igal pool, aga Šveitsis pole vaja seda magusat jooki ise kaasa tuua, sest see on arsti juures külmkapis olemas. Minu soovitus on see jook neelu lükatud kõrre abil ära juua, sest siis ei puutu keel joogiga kokku. Oli väga mugav, et pea kõik protseduurid leidsid aset arsti vastuvõtu juures ehk et ma ei pidanud kuhugi laborisse analüüse andma minema. Mis ei olnud aga mugav, oli see, et vastuste saamine võttis väga kaua aega. Eestis läheb inimene ITKsse, teeb hommikul testi ja kui ta kontorisse tagasi jõuab, on vahel vastused juba olemas. Šveitsis öeldi mulle (test toimus reedel): „Järgmisel nädalal.” Pidid mulle helistama. Möödus kaks nädalat, oli neljapäev ja ma olin parasjagu Genfi lennujaamas, kui mulle arsti juurest helistati. Oli väga lärmakas ja ma ei suutnud assistendist aru saada, seega ta lubas mulle kirja saata. Kirja ei tulnud ja tol reedel nad telefoni vastu ei võtnud. Kui ma ta esmaspäeval kätte sain, teavitas ta mind mu rasedusdiabeedist ja saatis kirja uuesti (ta oli mu e-posti aadressis teinud tüüpilise välismaalase vea – topelt täishäälikud on miski, mida keegi peale soomlaste vist ei mõista). Analüüsitulemusi seal kirjas ei olnud, küll oli aga kaks vastuvõtu aega järgmiseks päevaks. Üks diabeediõe ja teine toitumisnõustaja juurde. Mina olin tol hetkel muideks Tartus ning pidin need ajad muidugi ise ära muutma. Prantsuse keelt rääkides. Huu…

Diabeediõde oli meeldiv ja toitumisnõustaja erakordselt nipsakas ehk et maailm peab ikkagi tasakaalus olema. Ainus oluline infokild, millega ma nõustaja juurest lahkusin, oli meeldetuletus, et laktoos on siiski suhkur, seega ka maitsestamata jogurt tõstab veresuhkrut.

Aprillis anti mulle arsti juurest kaasa ka n-ö titepakk emale, mille sisu ma kahjuks üles ei pildistanud, aga seal oli hulganisti brošüüre ja reklaame, lutt ja lutipudel, mähkmeid, sokid, väike pakk müslit, miski püree titele (mis aegub enne, kui Sipsik seda süüa saaks) ja posu kosmeetikatestreid. Ilmselt kunagi juunis teavitas tema assistent La Touri haiglat, et plaanin seal sünnitada ning haigla saatis mulle täitmiseks pabereid. Muuhulgas pidin ütlema, millist tuba soovin. Viimase osas oli valikus erapalat, teise inimesega jagatud palat ja sviit. Meie kindlustus teatas, et katab vaid jagatud palati kulud (miinus su 20%) ja kui ma erapalatit tahan, tuleb vahe ise kinni maksta. Vahe oli 200 franki päev ning olles kuulnud, et Šveitsis hoitakse esmasünnitajat 3-5 päeva sees, valisin jagatud palati.

Umbes samal ajal toimus ka kolmas põhjalikum ultraheli, kus kõik organid ja jäsemed üle vaadati. Arst oli erakordselt kurb, et tal ei õnnestunud meile teha lootest 4D pilti, meie aga ei osanud selle üle kuidagi kurvad olla, sest eeldatavasti pidime veidi enam kui kuu pärast last nii kui nii nägema. Ei hakanud ka arsti kallal norima, et kuidas ta küll meie kolmedimensioonilises maailmas neljadimensioonilist kujutist loob. Aga noh, viimati Bulgaarias käies reklaamis end seal üks 6D kino. Kadunud Stephen Hawking oleks seda kindlasti suure huviga külastanud.

Käisin jätkuvalt kord kuus (lõpus sagedamini) arsti juures, kus jätkuvalt tehti uriinianalüüse, mõõdeti vererõhku ja kaaluti ning vihastasin end mitmel korral välja, sest ma pidin pea iga kord 30-50 minutit üle aja ootama, et saada oma 5 minutit arstiga, mis mulle mitte midagi ei andnud. Enamasti küsis ta kaks küsimust: kuidas end tunnete ja kas lapse liigutusi on tunda? Kiire ultraheli ja head aega. Meie viimasel sünnituseelsel kohtumisel (kolm päeva enne) sain ma muuhulgas ka aru, et ta ei tutvunud vist kunagi mu kaustaga, sest ta oli unustanud mu rasedusdiabeedi ja küsis muuhulgas, et kuidas mu varasemad sünnitused läinud on. Lisaks mainis ta, et on sel pühapäeval ja esmaspäeval ära, aga loodetavasti ei hakka ma veel sünnitama (sünnituse võtab tavaliselt vastu arst, kelle jälgimise all sa olnud oled).

Laupäeval, 14. juulil, otsustas N., et ta läheb Chamonix’sse matkama, sest kes teab, millal jälle saab ning mina otsustasin, et ega minagi papist poiss ole ning tegin meeldiva ligi kolmetunnise matka Vuache’il. Mõned kohatud matkajad vaatasid mind veidi imestunud näoga, aga mul oli enesetunne suurepärane ja võhma vaat et sama palju kui enne rasedust. Kaalu oli mulle selleks hetkeks lisandunud 9 kilo.

Järgmisel päeval sai rasedus otsa. Olgu siin minu kolm nõuannet tulevastele rasedatele:

  1. Ära kaota kainet mõistust ja ratsionaalset meelt. Mitut inimest sa tead, kes listerioosi haigestunud on? Aga salmonelloosi? Viimast ei peeta muideks enam rasedale gripist suuremaks ohuks (Šveitsi rasedate infomaterjal isegi ei maini seda). Ning ei, käte pea kohale tõstmine ei keeruta nabanööri ümber loote pea ja poekotti võid ka vabalt kanda. Ausalt.
  2. Püsi aktiivne. Kui vähegi võimalik, tee sporti ja ära vedele küpsiseid süües diivanil.
  3. Ära kuula jutte ega loe lugusid sellest, kui kohutav sünnitada on ja kuidas pärast ei saa istuda ega astuda, vetsus käimisest rääkimata.
Advertisements

6 comments

    • Rohelohe

      Ilmselt ikka oleks, aga mul tekkis see suurem vastumeelsus alles viimastel kuudel ja ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Oleks liialt stressi tekitanud.

  1. Manjana

    ma olen telekas 6d kino näinud, nad seal loksutavad pinke ja pritsivad vett. kui sa kirjutasid, et arst tahtis 4d pilti teha, ma kohe kujutasin ette kuidas kõhubeebi pilt vett pritsib :P

  2. Britt

    “Mõned küsimused, kiire ultraheli ja siis hakati mind juba kabinetist välja puksima. Oot, mul on mõned küsimused. Küsimused? Küsimusteks meil täna aega pole.” – hahhaa, äratundmisrõõm, pmts pool mu esimest rasedust. “Aga seda, et ma tahtsin küsida, et…”, “Järgmisel korral proua, visiidiaeg on läbi” :D

    Analüüsitulemustega on Prantsusmaal ka niiviisi, et enamasti ei tea midagi, aga osadel laboritel on siiski ka oma netikeskkond, kuskohast oma tulemusi näeb. Küll on need jah pigem harvad. :)

    Selle üle aja mineku peale hakkasin mõtlema, et ehk oli sinu günekoloogil sama asi, mis minu omal – saadeti vahele ka erakorralisse tulnud patsiente? Kuigi oot, sa olid vist erapraksises? Siin vähemalt on nii, et haiglasse erakorralisse minnes saadetakse tihtipeale pärast esmast läbivaatust tavaarsti juurde, kes siis enda patsientide vahepeal neid sisse laseb. Ultrahelid hilinesid seetõttu mõnikord lausa kaks-kolm tundi. Ja kuigi ma mõnikord tahtsin end lolliks vihastada, siis teinekord juhtus ka nii, et mõni erakorraline võeti enne mind ja kui siis ikka nägid, kuidas sealt kõndis välja hüsteeriliselt nuttev rase ja morni näoga mees, siis … noh, enda ootamine tundus ühesõnaga täiesti suvaline ja süda läks lihtsalt katki.

    Ja olen kade, et nii vähe juurde võtsid! Äge! Ja nii aktiivne, nii tubli. :)

    • Rohelohe

      Kusjuures mis mind eriti ärritab, on see, et arve peal oli kirjas nt “5 minutit patsiendi kaustaga tutvumist” ja “visiit 15 minutit” (või mingi selline aeg). Ja mis mõttes sa ei lase esmarasedal küsimusi küsida! Õde rääkis, kuidas ITKs ka teise rasedusega tunduvalt pikem ja inimlikum vastuvõtt oli.

      Minu arst on jah erapraksises, seega keegi vahele tulla ei saa (ja no hädaolukord oleks mõistetav ka). Täna käisin rasedusjärgses kontrollis ja sellest huumorist tuleb mul siin ka veel eraldi kirjutada… Samas ma nagu hästi ei mõista, et kuidas nt tööl käiv inimene peaks neid tunde seal oodata saama? Tuled töölt tunniks ära, et arstil käia ja siis läheb kolm tundi? Absurdne ju!

      Ma tegelikult isegi panin endale veidi paika, et minu maksimum on 10 kilo juurde (jällegi geenid – teadsin, et kui just õgima ei kuku, siis kaalu hullult ei tule). Lisaks ei saa rasedusdiabeediga end just paksuks süüa, sest kõiki selliseid asju, mis sellele kaasa aitaks, tuleb vähestes kogustes tarbida. No olgu, võid ka puhast searasva süüa, aga no eriti ei suuda ju. Eriti puhtalt ja leivata :D Ja kui nüüd üdini aus olla, siis peaks ma lisaks sellele kolmele kilole, mis raseduseelsest kaalust üle on, veel vähemalt 2-4 lisaks alla võtma, sest ma kaalusin enne rasedust mõned kilod liiga palju. Aga noh, Sipsik kõhule ja matkama! Kui ta, saadan, vaid nii palju toitu tagasi ei viskaks, oleks see hoopis lihtsam. Pühapäeval tegime kindlusematka ja pärast väikest söögipausi jätkasin mina matka mõneti niiskena…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s