Šveitsi meditsiin

Ma mõtlesin pikalt, kuidas seda raseduse- ja sünnituslugu siia kirja panna ning leidsin, et seda tuleks teha mitmes jaos. Seda juba seetõttu, et Šveitsi meditsiinisüsteem on muude Euroopa riikide omadest küllaltki erinev, seega algatuseks kuluks ära üks ülevaade just sellest. Võimalik, et järgnevas tekstis on mõningaid vigu, sest ma ei tunne süsteemi nii hästi ja ma ei viitsi ausalt öeldes neid CERNi dokumente lugeda, kus kõik üldse mitte väga selgelt kirjas on.

Kui vist kõikides teistes Euroopa riikides eksisteerib riiklik tervisekindlustus, siis Šveits on läinud natuke teist teed, mis oma olemuselt meenutab kõige enam ehk USA süsteemi ehk et kõigil inimestel on erakindlustus. Olulise erinevusega USAst (vist) on see, et baaskindlustus on kohustuslik ja kui sa seda maksta ei suuda, aitab sind riik. See, kui uhke kindlustuse sa endale ostad ja mida sa selle raames teha võid, oleneb sinu rahakoti suurusest. Või meie puhul N.-i tööandjast, mis on valinud välja kindlustusfirma ning paketi.

CERNi kindlustuspartneriks on UNIQA ning iga töötaja maksab igakuiselt kindlustusele 4,86% oma palgast ja CERN paneb omalt poolt veel 7,83% juurde. Selle makse eest kaetakse kogu töötaja perekond ehk rahaliselt pole vahet, kas sa oled üksik inimene või 10-liikmeline perekond, sest sinu osalus on sama. Olgu, üks erinevus on. Kui perekonna teine täiskasvanu teenib enam kui 3000 franki kuus, tuleb osalusele juurde maksta ning kui tal on oma töökoha kaudu kindlustus olemas, võib ta vist CERNi omast loobuda.

CERNile meeldib oma töötajaid poputada, seega meie tervisekindlustus on vägagi rikkalik. Esiteks kehtib see terves maailmas ehk et me ei vaja enam reisikindlustust (erandina siin küll see, et mäe otsast päästma ei tulda ning haiget või surnut koduriiki tagasi ei transpordita) ning teiseks võime me mõningate mööndustega lasta endaga teha mida iganes. Olgu, ilukirurgia on lubatud vaid mõnel erijuhul ehk et rasvaimu ja uusi tisse ei saa, lisaks tuleb näiteks suuremad hambaravikulud eelnevalt UNIQAga kooskõlastada.

Selle kõige juures on aga üks aga, mille nimeks on „omaosalus” ehk protsent arvest, mis sul endal (lisaks su igakuisele maksele) hüvitada tuleb. Täpsem oleks küll öelda protsent arvest, mida kindlustus sulle tagasi ei maksa, sest kui haiglaarved kõrvale jätta, tuleb sul kõik arved esmalt ise tasuda, seejärel täita üks paberileht ning lisada see koos arve ja maksmist tõendava dokumendiga ümbrikusse. Kui arve on erakordselt suur, võid esitada ka nõude, et kindlustus selle maksaks ja sulle omakorda arve esitaks. Bürokraatia. Mmmm.

Omaosaluse protsent muutub vastavalt kulutatud rahale ning oleneb ka riigist, aga üldjoontes on see Šveitsis esialgu 20%, pärast 500 frangi täitumist 10% ja pärast 3000 frangi täitumist 0% ehk et kui sul on vaja väga kallist operatsiooni, siis vaestemajja sa ei satu. Teistes CERNi liikmesriikides (või ehk teistes riikides üleüldiselt – ma pole 100% kindel), on omaosaluse protsent 5% võrra väiksem, sest meditsiin kipub muudes riikides märkimisväärselt odavam olema. Lisaks eelistab kindlustaja, et sa kasutaks riiklike haiglaid, sest nende puhul hüvitatakse arved 100%-liselt (erahaiglate puhul olenemata riigist 80% ning siin võib olla ka lisapiiranguid).

Retseptiravimid kuuluvad samuti hüvitamisele ning ma olen siiani üritanud oma retsepte pigem Prantsusmaal välja osta, sest hinnavahe on üüratu (ehkki pooltel kordadel pole see olnud võimalik, sest ravimid on erinevad). Näiteks maksis karp veresuhkru mõõtmiseks vajalikke ribasid Genfis 40 franki, samas kui Collongesi apteegist sain ma kaks pakki 38 euro eest. Seega polegi imestada, et kindlustaja inimesi muudesse riikidesse arsti juurde suunata üritab. Samas pole siin elades sageli väga muud võimalust, kui Genfi minna, sest see on lihtsalt kõige lähem (ja tunduvalt kvaliteetsem, sest Pays de Gex on kauge maanurk). La Touri erahaigla on meie kodust umbes 20 km, lähim Prantsusmaa haigla, mida CERN soovitab, on Annecys ja sinna on üle 50 km. Muidugi on Genfis ka teine haigla (HUG), mis kuulub ülikoolile ja mis ei ole erahaigla, aga see asub linna südames ning olles kohalikke liiklusummikuid näinud, ei tekkinud mul väga soovi La Touri asemel sinna minna. Tipptunni ajal jõuaks enne Annecysse kui kesklinna.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s