Krooniline korilustõbi

Leidsin Mikita “Kukeseene kuulamise kunstist” just sellise väljendi ning see iseloomustab meid, eestlasi, küllaltki hästi. Kui rängalt teie selle all kannatate?

Enne kui keegi küsida jõuab, siis jah, me oleme nüüd kodus tagasi. Eile õhtul tulime ja jäime järjekordse sajanditormi kätte. N. nentis, et Sipsiku sündimise hetkel oli ka õues padukat tulnud ja tormanud, aga ma ei oska selles osas eriti kommenteerida, sest ma, vaadake, sünnitasin parajasti. Polnud aega meteroloogilisi vaatusi teha. Päikeseloojang oli samas küll tol õhtul täiesti imeline.

Franz suhtub uude kodanikku leige leebusega ning on pigem rõõmus selle üle, et me kodus oleme. Vähem rõõmus on ta selle üle, et me ta magamistoast ööseks välja viskame, sest me tahaks esmalt veenduda, et ta Sipsikule pähe magama ei ürita minna. Varahommikul sai kass siiski tuppa ja nii ma siis olingi loomaaia alla mattunud – Sipsik nohises kurgu all ja kass norskas kõhul.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s