Putukate aasta

Hakkasin endale hommikusöögiks võileiba tegema ja võtsin lõikelaua kätte. Lõikelaua alt pudenes lauale peotäis sipelgaid. Noppisin kõik asjad sealt nurgast ära ja otsisin kraanikausi alt välja Braunschweigist ostetud sipelgamürgi. Küll on hea, et me seda ära ei visanud.

N. tuli umbes siis, kui mul hommikusöök valmis, kassi koju tooma (ta käis kassiga varahommikul arsti juures) ning enne kui ma jõudsin midagi öelda, küsis ta, kas ma sipelgaid nägin.

Mina: “Nägin ja mürgitasin.”
N.: “Miks? Võinuks midagi humaansemat ette võtta!”
Mina: “Nagu näiteks? Meest ja suhkrust rada õue tilgutada ja loota, et nad ise ära lähevad või?”

Mul pole sipelgate vastu midagi. Kuniks nad ei ürita mul köögis elada. Või üldse majas. Elagu õues, mitte ärgu nooligu minu meepurki.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s