Lillesülemitesse mattunud linn

Ilmaga on meil siin kandis natuke vesised lood, seega jätkuvalt tuleb matkamise asemel muid tegevusi otsida ning sel laupäeval, kui ilm veidi hoida lubas, panin N.-ile ette väikese retke Lac Lémani (tuntud ka kui Genfi järv) Prantsusmaale jäävale kaldale. Algselt olid mul suured plaanid, mis aga kiirelt muutusid, sest me lahkusime kodust tunduvalt hiljem kui plaanitud ja istusime selle tasuks liiklusummikus.

Minu peamiseks sihiks oli Yvoire’i linnake, mida mu tandemlane hoogsalt kiitis, aga mis mul endal kuidagi täiesti radarilt kõrvale on jäänud. Sellest on muidugi hiiglama kahju, sest linnake meeldib mulle hoopis enam kui mu senine lemmik Annecy ja seal on ka turiste vähem. Gagnant-gagnant, nagu prantslased väidetavalt ütlema pidavat.

Vanalinna autoga ei pääse ja nutikad kohalikud on kohe linna piirile loonud suured parklad, kuhu oma masina jätta saab. Vanalinnake ise on aga mattunud lillekastide, -korvide ja muude lilledega täidetud anumate alla. No ja oma château on neil muidugi ka, sest kuidas siis teisiti olla saaks, eks.

yvoire03

Me lonkisime veidi linnakeses ringi ja mõtlesime, et kas minna sööma või mitte. Me nimelt sõime hommikust küllaltki hilja, aga Prantsusmaal kipub olema reegel, et lõunat saab 12-14 ning pärast seda tuleb põhimõtteliselt õhtusöögini oodata. Muidugi on alati võimalus kusagilt kiirtoitu haarata ning kui koht on piisavalt turistikas, siis nood kellaajad muidugi ei kehti, sest turistide seedeelundkond funktsioneerib kohalike omast erinevalt. Me polnud aga kindlad, kas see koht on piisavalt turistikas, seega istusime sadamas maha restorani, mis väitis, et neid on eelmisel aastal Michelini teejuhis positiivselt mainitud. Asukoht ning see fakt tegi sellest küllaltki krõbeda hinnaga koha, aga no ikkagi Michelin soovitab, seega toit on ju imeline, eks? Mm, ei.

Mina võtsin kalasupi ja kondiitri üllatuse, N. aga ahvena. Muide, kui Lémani ääres ahvenat sööte, siis suhteliselt suure tõenäosusega on tegu Eestist toodud kalaga. Miks? Nõudmine ületab pakkumist ning sisse toodud kala on ilmselt ka tunduvalt odavam. Seega kui menüüs just eraldi ei rõhutata (ka hinnaga), et kala on just nimelt püütud sealt järvest, on tegu kas Eesti, Venemaa, Poola või Leedu kalaga.

Minu kalasupp nägi välja ja maitses nagu kokk oleks avanud räim tomatis konservi, selle blenderisse visanud ja siis potis soojaks teinud. N.-i ahven (kõrval kröömike salatit ja friikartulid) oli hea, aga kas just oma 30-eurost hinnalipikut väärt… Lootsin, et ehk kondiiter vähemalt ei valmista mulle pettumust ning esmapilgul oli tegu kena maiusega – besee, marjasorbett ja marjad – mingil põhjusel oli aga kondiitril fantaasialend kiiva kiskunud ja ta oli roa kaunistanud vahukoorega. Vahukoor maitseb mulle väga, aga mitte siis, kui see on ära külmutatud. Nagu N. eine lõpuks nentis, oleksime võinud pigem pannkooke sööma minna.

yvoire02

Läksime tagasi linna avastama ning leidsime väga ilusa klaasi- ja kristallipoe, kus oli muuhulgas müügil imeilus klaasist puhutud kuumaõhupall, milles istusid arlekiinid. Pidin juba hüüatama: “Pakkige sisse, see tuleb minuga kaasa!”, aga siis ma nägin hinnalipikut ja katsusin selle eseme läheduses väga ettevaatlikult liikuda ja isegi mitte eriti hingata.

yvoire06.jpg

Yvoire’is asub väike botaanikaaed, millel väga poeetiline nimi – viie meele aed. Iga aiasopike on pühendatud ühele meelele ning sind õhutatakse hoogsalt taimi maitsma, näppima ja muidugi nuusutama. Mitte küll kõigis alades, sest ravimtaimede sektsioonis on ka mürgiseid taimi. Meie maitsesime näiteks erinevaid münte ja ehkki me ei suutnud tuvastada seda šokolaadimaitselist taime, leidime me ühe, mis maitses kui maasikas.

Aed on küll tilluke, aga mulle seal meeldis ning et see on veidi labürindi moodi, on seda vahva avastada. Rääkimata sellest, et seal oli mitmeid ilusaid aiakujunduselemente, mida mul soov kopeerida oleks. Näiteks selline ilus asi:

yvoire09

N. lubas keevitamise paremini ära õppida ja kunagi meile Mägikülla sellise asja ehitada. Mees sõnast, inseneri keevituskolvist.

yvoire11

Kui Yvoire’i laevaga saabuda (Genfist saab), randub laev uues sadamas, aga linnakeses on ka vana sadam, mis mõneti hubasem välja näeb.

yvoire12

Yvoire’i lillede ja värvide rohkus oli mulle koledal kombel meele järele ning mul on veidi kahju, et selleks ajaks, kui mu vanemad külla tulevad, on roosid ilmselt oma õitsemise juba lõpetanud, sest mitmete kivimüüride peal ronisid roosid ja see pani mind veelgi enam soovima oma enda väikest maja, mille seinu palistaksid roosid.

yvoire13

Hakkasime juba parkla poole suunduma, kui märkasime veidrat skulptuuri. N. pakkus, et äkki on tegemist LSD uimas Voltaire’iga, aga lähemalt vaatlusel selgus, et mingil põhjusel on kohalikud otsustanud Karl Marxile ausamba püsti panna. Tea mida see töölisrahvarevolutsiooniisake sellest vallatust büstist arvaks?

yvoire14

Otsustasime teha veel enne koduteed kiire sutsaka Thonon-les-Bainsi ning Dranse’i delta, Eviani ja ühe kloostri järgmiseks korraks jätta. Thonon meile erilist muljet ei avaldanud (võib-olla oli oma süü siin ka Yvoire’il).

Muide, neil on funikulöör, kuhu saab osta aastapileti (oli vist 40 eurot), mis ilmsesti kulub marjaks ära, kui juhtud näiteks all rannas elama ja kesklinnas töötama (või siis vastupidi).

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s