Houston, on meil probleem?

N. kirjeldas mulle, kuidas ta Houstonis oma rendiautot võtmas käis. Rendifirma töötaja üritas kohusetundlikult kokku veerida meie aadressi ja väänas Collongesi küll nii ja naa. N. siis sõbralikult ütles, kuidas seda hääldama peaks, mille peale too ameeriklane talle aukartust täis pilguga otsa vaatas ja sõnas: “Vau, mees, sa oskad prantsuse keelt!? See on nii vägev!”

N. nentis, et ka teine rendifirma töötaja oli omapärane. Hiiglaslik (Houston peaks USA kõige “raskem” linn olema) mustanahaline naine, kes teda pidevalt musikeseks ja kullakalliks kutsus.

Houstonis on muidugi kõik asjad suured. Suuremad kui Californias või Arizonas’s. Näiteks autod. Mina pean meie Susi küllaltki hiiglaslikuks autoks, aga Houstonis oleks see tilluke ning minu Hundut ei peetaks ilmselt üldse autoks. See oleks mingi laste mänguasi :) Tõsi, kui keskmine inimene näis tänavapildi põhjal olevat umbes kaks-kolm keskmist eurooplast, siis ega nende miniautodega kaugele jõuaks.

Nägin mõne päeva eest ära ka N.-i fotod ning ma tahan nüüd NASA juhtimiskeskusesse minna. See nägi nii põnev välja! Ma muidu utsitaks N.-i end kuidagi NASAsse tööle sokutama, aga sealne kliima vist ei sobiks meile kummalegi. Liiga niiske ja palav, mida kohalikud eriti jäiseks keeratud kliimaseadmetega tasakaalustavad.

Oma Houstoni probleemi sai N. ka kätte. Ta otsustas nimelt endale elektrilise basskitarri osta ja oli veendunud, et ta võib selle käsipagasina pardale võtta, sest see oli mõõtudelt väiksem ja väikesed muusikariistad on lennufirma kodulehe sõnutsi lubatud. British Airwaysi töötaja arvas teisiti ja andis talle 24 tundi (millest enam kui 10 veetis ta lennates või lennujaamades), et see FedExiga kuhugi saata. N. üritas seda siis Arheoloogile LAsse saata ning kui ta juba kodus tagasi oli, teatas FedEx, et siin on pakilipik, palun kleepige see pakile. Ei tea kuidas? British Airways telefone vastu ei võtnud, e-kirjadele vastavad nad “kuni kahe päeva jooksul” ja ehkki N. saatis selle lipiku ja palve kõikidele aadressidele ja faksinumbritele, mis ta leida suutis, on ta ilmsesti siiski kitarrist ilma. N. kirjutas selle kõige peale oma elu esimese kaebekirja, mis küll kitarri tagasi ei too ning see episood läheb kirja kui üks mõõdukalt kallis õppetund teemal “uuri pagasireegleid põhjalikumalt”. Nagu N. nentis: “Oleks mul kruvikeeraja kaasas olnud, ma oleks selle kitarri tükkideks võtnud ja kohvrisse pannud!” Ma soovitasin tal tulevikus see jõuluks saadud multitööriist kaasa võtta. Aga mitte käsipagasis, sest ka sellest ilma jäämine oleks päris kulukas.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s