Külm närv

Eile maanteel sõites avastasin, et ma olen saavutanud kas läbi tihedama sõidupraktika või tänu kohalikule liiklusele külmema sõidunärvi. Sellega, et tipptunni ajal inimesed rollerite ja motikatega autode vahel sõeluvad, olen ma juba harjunud. Vahel võtab natuke vanduma, kui teed kiirema sööstu, et ringteele välja sõita ja siis samal ajal kiirendab su kõrvale motikas, mis arvab, et motikatel on õigus sõita kogu aeg ridade vahel ja kus nad vaid soovivad.

Eile aga… Keerasin ringtee sisemiselt rajalt maanteele ja kiirendasin (nii palju kui Hundu suudab ja ega ta eriti suuda), et paremas reas venivatest autodest mööda saada. Minust paremal oli umbes 4-5 autot ja minu taga oli umbes sama palju ning ma olin kohe mööda saamas sellest paremal olevast kolonnist ja tahtsin seejärel ümberreastuda. Ma sõitsin tol hetkel ilmselt umbes 120ga (lubatud on 110, khm). Äkitselt ilmus motikas, mis esmalt möödus minu taga olevatest autodest kahe rea vahelt, siis lipsas minu seljataha ja möödus minust (kiirusega umbes 140 km/h) vasakult! Minu ja maantee betoontõkke vahelt! Röögatasin: “Värdjas!” ja lasin signaali. Käed samas värisema ei hakanud ja süda ka ei puperdanud. Varasemalt on see ikka juhtunud, kui ma liiklushuligaanidega kokku puutunud olen.

Veel paar aastat ja mul ei kerki kulmgi enam millegi peale.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s