Mann, Baudelaire ja Bulgakov sisenevad baari…

Oh neid prantslasi küll. Meie õpetaja (olgu, tegelikult on ta šveitslane) tegi eile öökullisilmi, et me jälle ei teadnud, kes mingit “eriti tuntud” prantsusekeelset laulu laulab ning pidi siis üllatusest toolilt maha pudenema, kui teada sai, et ma tean sellist kirjanikku nagu Anatole France (ei ole temalt küll midagi lugenud).

Pardonnez-moi, ma olen rohkem raamatu- kui muusikainimene.

Rääkisin seda lugu eile N.-ile ja ta nentis, et kõik 20. sajandi prantsuse kirjanikud on bunch of degenerates. Tegelikult on ta kogu 20. sajandi kirjanduse vastu veidi tõrges (mõningate eranditega), aga ma kipun arvama, et selles mängib oma osa kergekujuline trauma keskkooliajast (ikkagi tugeva inglise kallakuga kool, kus inglisekeelset kirjandust kapaga ja ka tõlkimisülesanneteks jagati).

Ma ei saanud muidu, kui pidin mainima, et mind motiveerib prantsuse keelt õppima võimalus Baudelaire’i “Les Fleurs du mal” originaalis läbi lugeda (ei, ma pole seda tõlkes lugenud, luulet ei anna mu meelest tõlkida) ning N. ägas selle peale. Mina muigasin ja nentisin, et tema maitse on väga saksapärane – Bach on parim helilooja ja mingil põhjusel meeldib talle ka Thomas Mann ehkki ta nendib, et kõik Manni raamatud on depressiivsed ja kohutavad. Mina olen lugenud vaid tema halvasti varjatud pedofiili unistust ehk “Surm Veneetsias”, aga saksakeelne “Buddenbrooks” ootab riiulil oma järge. Kohe, kui ma olen end sellest triloogiast läbi närinud, mille N. mulle jõuludeks kinkis ja tunnen, et minus on vaimujõudu, võtan selle käsile. Või siis loen enne veel paar Ida-Friisi krimkat läbi.

Ei, Mann ei ole N.-i lemmikkirjanik. Ma isegi ei oska öelda, kes see olla võiks. Vene kirjandusklassikat hindab ta küll väga kõrgelt ja kui ma peaks huupi valima, siis ma pakuks Tolstoid ehkki talle meeldib ka minu absoluutne lemmikraamat ehk “Meister ja Margarita”. Ma pidin viimasel kunstiteraapia sessioonil kujutama oma perekonda, aga mitte inimeste vaid asjade või sümbolitena. Mõtlesin pikalt, kuidas seda teha ja siis joonistasin raamatu. Muidugi “Meistri ja Margarita” ning viitasin sellele kui mulle ja N.-ile, sest mõneti on iga elu kui raamat (ei, üldse ei varasta praegu Pratchetti ideid) ning miks ei võiks see siis sümboliseerida meid ehk minu perekonda.

Olgu, teen kiire matka kindluse juurde, töötan veidi ja siis tulebki kunstiteraapiasse minna, et pärast seda paar tundi saksa keeles lobiseda. Huu, ma pole ligi kuu aega saksa keelt rääkinud, seega esimesed pool tundi läheb ilmselt konarlikult. Muide, nii paljud tuttavad imestavad, et ma viitsin/mul on motivatsiooni saksa keele hoidmisega tegeleda. Mina jällegi ei saa aru, et miks ei peaks olema. Esiteks mulle meeldib see keel, teiseks on mul siiski ilmselt tugev B2 tase, mida pole ka nii kerge kaotada ja kolmandaks oleks see ju ilgem ressursi raiskamine, kui ma sellel keelele hävida laseks (liiatigi võime me ühel päeval uuesti saksakeelsesse keskkonda kolida). Vene keelel ma juba lasin hävida, aga vene keel polnud mul kunagi märkimisväärselt hea.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s