Huilgav hüaan

Üks asi, mida N. mulle Bulgaariasse jõudes ütles, oli: “Siin on nii vaikne, inimesed ei karju tänavatel ja restoranides!” Jäime selle üle täna hommikust süües arutama, sest seitsme paiku, kui ma veel viimaseid minuteid magada üritasin, äratas mind heli, mida võiks kirjeldada vaid kui hüaani huilet. Ei, hüaane meil siin pole, küll aga elavad siin külas mõned noored neidised, kes hommikuti meie maja vastas koolibussi ootavad ja mõned neist on oma naeru ja muud helidega väga hüäänilikud.

On huvitav, kuidas bulgaarlased on pigem vaiksed, kreeklased juba veidi valjemad ja siis Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal lähevad detsibellid täiesti käest ära. Itaalias on muidugi lisaks kõigele seltskondadel kombeks läbisegi rääkida. Seda on mõneti naljakas pealt vaadata, sest mina ei saa kunagi aru, kes keda kuulab. Kui üldse keegi kedagi kuulab.

Et nädalavahetusel pläristas iga natukese aja tagant majast mööda ka järjekordne krossiratas, siis on mul tekkinud teooria, et prantslased lihtsalt ei kuule väga hästi. Nooruspõlves pläristamine rikub kuulmise ära ja seepärast ongi vaja lõuata. Või on nende kurguehitus kuidagi eriskummaline, võimaldades seda spetsiifilist r-tähte ja mitte võimaldades vaiksemat hääletooni.

Lisaks kõigele muule hämmastab mind selle olukorra mõnetine silmakirjalikkus. Ühest küljest rõhutakse Prantsusmaal kohutavalt viisakusele ja kommetele, sest tervitada tuleb kogu aeg ja kõiki ning selline seltskondlik loba on tavapärane, aga samas ei näi kohalikud väga hoolivat suuremast pildist ehk et ei mõelda sellele, kuidas nende teod või käitumine teiste heaolu mõjutavad. Olgu selleks siis huilgavad hüaanid, vahel mulle värava ette parkivad “lähen korraks 40 minutiks postkontorisse” inimesed või see piltilus neidis, kes bussipeatusest välja astus, tee ületas, viimase mahvi võttis ja siis oma koni tänavale lajatas. Bussipeatuse kõrval on prügikast…

Minult vahel küsitakse, millises riigis kõige parem elada on olnud ning ma vastan alati, et sellele küsimusele on võimatu vastata, sest igas riigis on nii halba kui head, aga kui ma peaks inimesi võrdlema, siis sakslased meeldisid mulle vist kõige rohkem. Tõsi, vahel ei mõista nad eriti nalja ja aastavahetusesaluudiga läheb neil asi käest ära, aga nad olid üllatavalt avatud, asjalikud ja detsibelle oskasid nad ka vaos hoida. Samas pean ma muidugi tõdema, et erinevalt Saksamaast ei olnud mul Austrias ega ole Prantsusmaal otseselt kohalikke sõpru-tuttavaid. Ma lävin peamiselt välismaalastega ja mu kogemused kohalike elanikega on rohkem vaatluspõhised ja samuti ühe väikese provintsiga piiratud. Toredaid prantslasi on hulganisti, ma olen selles täiesti kindel, lihtsalt massina panevad nad mind pead vangutama ja ohkama.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s