Sabaharjutused

Ärkasin täna hilja, sest tegin õhtul pikalt tööd ja siis muidugi ei suutnud uinuda. Mulle üldse ei meeldi need olukorrad, kus ma olen tegelikult väsinud, aga peas tormleb tuhat (mõttetut) mõtet ja muudkui keerad ühelt küljelt teisele ning magama ei jää.

Mingil hommikusel hetkel tuli Franz mu jalgade juurest pea juurde ja pani mulle käpa nina peale. Ta on seda viimasel ajal tegema hakanud. Katsus mu nina ja tõmbas end siis selliselt mu kõrvale kerra, et mul on kass sõna otseses mõttes kaisus – kere jooksis üle vasaku käe ja parem oli üle kassi.

Kui ma enne kümmet lõpuks tõustud ja pestud sain, võtsin kontorist telefoni, et hommikupudru keetmise kõrvale vaadata, kas on saabunud mõni oluline e-kiri. Ei olnud, aga oli hoopis vastamata kõne Šveitsi numbrilt. Mul on kaks telefoninumbrit – Eesti oma ja Prantsuse oma. Viimase tegin mõneti meeleheitest, kui paaril korral mingit netiformularid võõramaiseid numbreid ei tunnistanud. Ausalt öeldes pole mul nüüd seda kordagi vaja läinud ja tegelikult tahaks ma selle SIM-kaardi ära visata*. Miks? Ma saan väga palju spämm- ja petukõnesid (ei, ma ei võta neid vastu). “Suurepärane” Lycamobile’i ettemaksuga kaart jagab neid numbreid kurat teab kus ja nii teavitabki mu telefon mind, et kas sa näe, keegi Malilt tahab mulle helistada. Kui nunnu.

Panin telefoni käest ja võtsin minuti pärast uuesti kätte. Oot, see kõne on tulnud mu Eesti numbrile. Lasin kiirelt peast läbi, kes võiks mulle helistada (ja mitte olla mu aadressiraamatus). Tellisin hiljuti Pariisist midagi, kas see võiks olla kullerifirma, sest me oleme piiril ja ehk nad teevad koostööd? Võitlesin iseendaga ja otsustasin tagasi helistada. Häält kuuldes sain kohe aru, kes see on. Mu arsti medõde-administraator (jah, ma käin Šveitsis arsti juures – nad räägivad juhtumisi võõrkeeli ja noh, kui teil oleks valida Tallinna tippkliiniku või külavelskri vahel, siis kumma te valiks?).

Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin prantsuse keeles hakkama saada (too medõde räägib inglise keelt küll, aga kehvalt). Ja saingi! Nii tore :) Väike võit, sest paar päeva tagasi hakkasin matkama minema ning Franz töllerdas tänaval, suutmata välja mõelda, kas ta tahab koju või mitte ning üks pangast väljunud mees hakkas minuga rääkima. Kassist. Esmalt ei pannud ma teda tähele, seega vastasin hajameelselt: “Pardon?” Ta kordas oma tiraadi, viidates käega akna suunas, kus Franz sageli istub ja kui ta lõpetades mulle ootava pilguga otsa vaatas, teatas mu aju, et ta ei saanud mitte midagi aru. Naeratasin ja kohmasin: “Jah, ta on tõesti väga armas.” Mees vaatas mind umbes sellise näoga nagu ma oleks sügava vaimupuudega. Päevad pole vennad…

* Ma kasutan telefoni helistamiseks ja sõnumite saatmiseks harva, seega ma jään lubatud limiitide sisse, mis rändlusele kehtestatud on. Internetti ostan ma ka liiga palju (ränneldes saab kasutada poolt oma ostetust) ja see tuletabki meelde, et ma peaks oma paketti vähendama. Ma eelistan anda oma Eesti numbrit, sest see on miski, mis liigub minuga alati riigist riiki kaasa ja see on senini ka kõigis rännuriikides toiminud. Lycamobile’i number Eestis näiteks ei toiminud.

Advertisements

2 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s