Uus auto vol. 2

Teisipäeval uurisin ja puurisin Saksamaalt kasutatud auto ostuvõimalusi ning muutusin üha mornimaks. Pole need hinnad midagi nii soodsad ning ma ei suutnud täpselt sotti saada, kas me saaks näiteks laupäeval minna, osta ja kohe minema kärutada või tuleks meil Saksamaa maanteeametist ka läbi minna ehk et meil tuleks sinna minna nädala sees. Mingi suvalise mõtte ajel guugeldasin, et mis see Hyndai i10 siis ka uuena maksab – just see oli see mudel, millest me ilma jäime ja mida interneti andmetel väga heaks pisikeseks linnautoks peetakse. Vahi aga, neil on hetkel mingi eripakkumine, et oma vana auto neile andes saaks selle uuena vaat et sama hinnaga, mis kasutatud auto. Kärutame siis hommikul kohale ja uurime asja!

Kärutasime kohale, müügimees rääkis inglise keelt kröömikese võrra paremini, kui meie prantsuse keelt (ehk mitte väga hästi) ning selgus, et see konkreetne diil meile ei laiene, sest meie vana auto pole üle 20 aasta vana. Minu üllatuseks on Sidrun kõigest 14-aastane.  Ma arvasin, et 17 või 18 ehkki kui järele mõtlema hakata, on 14 muidugi loogilisem number. Muidu oleks N. ülikooli ajal juba Sidruniga ringi kruiisinud, mitte ühe igivana Opeliga. Ühtlasi üllatas mind Sidruni läbisõit, mis on umbes 190 000. Olles kasutatud autosid piilunud, jäi mulle mulje, et 5-aastaste autode puhul on see juba ligi 150 000, aga noh, Saksamaal sõidetaksegi päevas 200 km tööle ja tagasi. Tõsi, Sidrun oli pikka aega N.-i pere teine auto ning kui meie Euroopa reisid kõrvale jätta, ei kasutanud meiegi teda igapäevaselt väga palju. Eestis seisis ta suurema osa ajast mul lihtsalt akna all.

Jäime siiski müügimehega arutama, sest tegelikult oleks uue auto ostmine ikkagi lihtsam ja mõistlikum ning selgus, et üks selline auto oleks tal kohe veebruari alguses pakkuda (muidu tarneaeg mais – no ei saa ma aru, miks see Prantsusmaal nii on, et autot kuid ootama peab). Meie Sidrunikese ostaks nad ka 400 euro eest ära, mis lahendaks meie mure, et kus kohast me romula leiaks ja mis pagana bürokraatiat selle kõigega veel teha tuleb. N. taipas õigel hetkel küsida, kas tollel autol kliimaseade ka on. Ei ole. Minu rõõmus meel langes kolinaga alla. Kliimaseadmeta ei ole mina nõus, siin riigis ei saa suvel selleta lihtsalt hakkama. Mul sõbrad üritasid augustis meie Sidruniga Chamonix’sse sõita ja neil pidid lapsed tagaistmel ära sulama.

Müügimees klõbistas hoogsalt arvutis ja teatas, et kliimaseadmega auto oleks tal pakkuda 20. märtsiks ning et tegu on ühes esinduses kasutusel olnud proovisõiduautoga, saaks me selle 20% odavamalt. Kõlas mõistlikult ning enne lõplikku otsust tegime proovisõitu ka. Normaalsed inimesed vist alustavad proovisõiduga :) Ma tean jah, et tavaliselt soovitatakse mitut autot proovida, aga mina olen autode osas piisavalt loll, et neil mitte väga vahet teha ning N. ütles ausalt, et tal poleks selleks aega. Lõppeks harjud sa iga autoga sõitma. Sõita oli täitsa mugav ehkki harjumatu, sest nii mootor kui pidurid olid hoopis äkilisemad, kui meie vanuril, aga muidu täitsa vinks-vonks. Hea tilluke on ka, mis on Prantsusmaal absoluutne eelis parkimiskoha leidmisel. Pagasiruumi muidugi midagi suurt peale kahe-kolme ostukoti ei mahuta, aga pole vaja ka, sest reisime me ikkagi Susiga (see on nüüd meie Suzuki ametlik bloginimi).

Sõitsime esindusse tagasi ja lõime käed. Nüüd tuleb vaid loota, et Sidrun kuidagi 20. märtsini vastu peab. Ma katsun teda võimalikult vähe kasutada ja eks mul tuleb lähipäevil ka Susiga sõitmine ära õppida, et vajadusel seda autot kasutada. Hästi elame, ma ütleks, kaks uut autot vähem kui 12 kuu jooksul… Loodetavasti ei tule meil järgneva 15 aasta jooksul enam ühtegi osta. Parem veel, kui ei peaks järgneva 20 aasta jooksul ühtegi ostma, aga autosid vist enam selliselt ei tehta, et nad 20 aastat või enam vastu peaks…

2 comments

  1. OhLaa

    Jah, iga autoga õpib sõitma. Mina olen 15 aastat sõitnud ainult ja ainult maasturitega, aga sel suvel sain pisiauto omanikuks ja pidin sellega ka sõitma hakkama. Hirm oli nii suur – kes see sõidab pisikese autoga, midagi ei näe ja maailm tundub nii suur, teised autod nii kõrged… Kolme päeva pärast polnud mul tunnetki, et olen eelneva elu ainult suurte autodega sõitnud. Kui kuu aja pärast korra jälle maasturi rooli läksin, siis ehmatas päris ära. Oli tunne, et olen trammijuht või midagi sinnapoole. Aga harjusin kohe uuesti ringi. Nüüd sõidan mõlemaga ja mõlemad ka meeldivad.

    • Rohelohe

      Ma hirmuga mõtlen Susi peale. See on nii suur ja kõrge ja lai ja… Maanteel veel ehk julgeks sõita, aga kitsastel külatänavatel või, heldeke küll, kusagil ostukeskuses parkida!? Mul on Sidruni gabariitide tunnetamisegagi probleeme…

      Trammijuhil on vähemalt lihtne – rööpad on ees :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s